RAAMATUBLOGI: Kellapid paberil ja teisi naljakaid tekste
Mart Juur, kena inimene, mõtleb neilegi, kes telerit ei vaata, valades Kellapite saaga ka kirjasõnasse.
No ei viitsi raamatuinimene pildikasti lahti teha, ei viitsi. Ega tea seetõttu Kellapitest, kellest pool Eestimaad räägib, tühjagi. Olla mingi telesari kuskil kanalil. Ent kui liikuv pilt muutub tekstiks, siis võib uurida küll. Ja selgub, et kannatab lugeda küll ja veel.
Juur on hea. Vähemalt nende arvates, kes nalja armastavad ja austavad. Paraku on ta raamatutega, mis enamasti koondavad varemilmunud tekste (see pole probleem, hääd huumoriteost võib lugeda aastate jooksul mitu korda) mure – võtad need kohe ette, mitte ei vii asutusse, kus tuleb käia jala. Lihtsalt ei kannata oodata, seda esiteks ja teiseks võib hommikune istumine Juure seltsis kujuneda liiga ajakulukaks.
Seekord lõbustab Juur meid 20 lühiloo, tosina Kellapite seeria osa ja lõpuks näputäie lasteaiakrimkadega.
Kirjutada stsenaarium lahti ja pakkuda lugejale dialoogi- või jutustavas vormis, võib tunduda kahtlane, aga töötab suurepäraselt. Vaat, et pareminigi, kui ekraaniteosena. See sai selgeks aastaid tagasi, kui legendaarne telesari „Blackadder“, kus peaosa mängis Rowan Atkinson, raamatuna välja anti. Lugemine on rahulikum, toimub soovitud tempos ning nii võib olla kindel, et ükski nüanss ei lähe kaduma. Või siis „Jah, härra minister,“ ja „Jah, härra peaminister“ on hääd nii ekraanil kui paberil.
Niisiis on nüüd Kellapitega tutvust tehtud, kuid see ei sunni veel pildikasti lahti tegema. Vaatajad vaadaku, lugeja ootab Juurelt järgmisi tekste.
