RAAMATUBLOGI: Kesk-Inglismaal püsib kõik endistviisi - sünnitakse, surrakse...

M.C. Beaton, „Agatha Raisin ja kummituste maja“, tõlkinud Mall Pöial, Tänapäev, 248 lk.

Kesk-Inglismaal püsib kõik stabiilsena, nagu naelsterling paar sajandit tagasi – keegi tapetakse, Agatha Raisin leiab mõrvari enne politseinike, kuid elu armastust mitte.

Nooruspõlves töötas M. C. Beaton raamatukaupluses ja meenutas ühes usutluses, et toona pidid müüjad teadma riiulites olevast kaubast kõike. Seetõttu loeti raamatutele lisaks läbi ka kõik ajalehtees ilmunud arvustused. Ostjale tuli ju selgitada, mis kaante vahel peitub.

Ilmselt seetõttu, et omal ajal tuli raamatutega tutvumiseks palju vaeva näha, otsustas Beaton tänapäevaste müüjate elu lihtsamaks teha ja hoiab oma teostes kindlat liini.

Nagu autor ise on öelnud, aitab ühes laibast raamatu kohta küll ja nii enamasti ongi. Seega võib Beatoni kirjutist lugemata öelda, et keegi tapetakse. Kindel on, et Londonist maakohta kolinud endisel suhtekorraldajal, Raisinil, on igav ja ta asub mõrva uurima.

Kindlasti elab Raisini kõrvalmajas mõni keskealine meesterahvad, keda kõik külanaised taga ajavad, kuid sihile ei jõua. Küll aga lööb too külge Raisinile või vastupidi. Igatahes kuritegu lahendatakse üheskoos. Ent sellega asi piirdubki. Kui tulevad ka pulmad, siis järgneb õige pea lahutus.

Politseinikud näikse Kesk-Inglismaal olevat üsna kesised kujud, sest ei saa iial asjale pihta, kuigi arvavad endast palju. Poleks Raisinit, jääks kõik mõrvarid vabadusse. Samas saab Raisin alatasa mundrikandjatelt noomida, et topib nina sinna, kuhu pole vaja.

Raisin võib olla raamatutegelaste jaoks ettearvamatu tüüp, kuid mitte lugejale. Teda pole võimalik jäärapäisusest, otsekohesusest, häbematusest ja madalast enesehinnangust oma keha ja välimuse kohta välja ravida.

Kui see kõik kokku panna ja arvestada, et raamatust raamatusse midagi ei muutu, pole keeruline isegi veel ilmumata Raisini saaga sisu ette kanda.