Kunagi varem, pole Stalinile lähedal seisnud isik, tema kõrval lapsepõlvest kuni surmani – kui paar vangilaagris käiku välja arvata – viibinud persoon suud lahti teinud. Nüüd, kus Nodar „Fudži“ on rääkinud, saab kõik palju selgemaks – kummalised surmad Nõukogude Liidus, represseerimine, teise ilmasõja algus lõpuks ka Stalini siitilmast lahkumine, mis päästis planeedi kolmandast maailmasõjast.

Ajaloolased pole Radzinskyt tema apokalüpsise-raamatu eest maapõhja tampinud. Kas ei julge või ei taha, sest teos on suurepärane. Isegi Venemaal võeti raamat rõõmuga vastu ning see sööstis müügiedetabelite tippu.

Ah et miks peaks ajaloolased Radzinskyt tampima? Sest „Koba apokalüpsis“ on fiktsioon. Ilukirjandus.

Nodar „Fudžit“ – tema revolutsiooniline hüüdnimi on tulnud sellest, et noormehe ilme muutusid samuraimõõka nähes vaimustusest pilusilmseks – pole iial olnud. Ta on loodud autori poolt kui majavaim või ahjualune. Ühtviisi Stalini sõber ja vaenlane, välismaiste luureagentuuridega tegelev spioon kui ka nõuandja kõigis küsimustes. Mees, kelle ees ei olud Stalinil saladusi.

Mängu ilu on selles, et Radzinsky näitab Fudži silme läbi kirjutatud raamatus – käsikiri oleks justkui talle saadetud – kuidas asjad võinuks olla. Või tõenäoliselt olidki.

Lugeja saab võimaluse viibida Stalini kõrval kirikukoolist alates kuni surmapäevani ning mõista tema tegevuse dünaamikat igal ajahetkel. Mis eelnes mingile otsusele, mis motiveeris Stalinit nõnda käituma, millised olid hilisemad reaktsioonid…

Raamatus käiakse läbi kõik Stalini elu ja sellega ka Venemaa ajaloo sõlmpunktid – revolutsioon ja Lenini surmale järgnenud võimuvõitlus, sotsialismi ülesehitamine, riigi puhastamine „spioonidest“, mis sai alguse Sergei Kirovi mõrvaga, teise ilmasõja puhkemine ja suhted Saksamaaga (kaasaarvatud Molotovi – Ribbentropi pakti allakirjutamine), tuumapommi väljatöötamine, riigi teine puhastamine, juutide hävitamine ja lõpuks Stalini surm.

Radzinsky seob faktid ja kuulujutud, mälestustest ja päevikutest leitu, lisab omalt poolt värvi ning saab kokku suurepärase teksti, mis ei vaata ajalugu kõrvalt, vaid ongi ajalugu.

„Ka pärast kuut kümnendit oma surma on Stalin jäänud mingil määral salapäraseks,“ ütles Radzinsky pärast raamatu ilmumist. „Ma ei taha teosega muuta kellegi arvamust vaid proovida näidata Stalinit sellisena, nagu ta oli.“

Raamatu teine eesmärk oli kirjeldada toonast Venemaad kogu oma võikuses ja valus. „Üritasin mõista põhjani välja seda uppuvat Atlantist, mida kutsuti Nõukogude Liiduks, kus inimeste eesmärk polnud rikkaks saada, vaid repressioonides ellu jääda.“