RAAMATUBLOGI: Kõigest seitseteist kevadist hetke, aga tuhandeid anekdoote
„Stirlitz. Anekdoodid legendaarsest Vene luurajast“, Tammerraamat, 392 lk.
Kui baari astuksid Tšapajev, tšukstš, juut ja Stirlitz, tähendaks see, et oled sattunud anekdoodi sisse.
Millegipärast tuleb valdav osa siinmail räägitavate anekdootide kangelastest ida suunalt. Tšapai ja Petka, tšuktš, Brežnev, Stirlitz… Viimane, tõsi, tuleb ühtaegu läänest ja idast. Saksamaal oli ta SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitz, Nõukogude Liidus polkovnik Vsevolod Vladimirovitš Vladimirov.
Miks hakati tšuktši ja Brežnevi kohta nalja viskama, on teine teema, ent Tšapajev ja Stirlitz said tuntuks kinolinal. Ning millegipärast muudeti täiesti tõsised isikud naljakaks. Kusjuures nad olla Venemaal peaaegu ainsad filmipersoonid (krokodill Gena ja Potsataja ning Winny Puhh ja Notsu siiski kah), kes anekdooditegelasteks kerkisid.
Käesoleva raamatu esimeses osas, kus Stirlitzi elukäik lahti seletatakse, on kirjas, et kui Tšapajevist hakkasid naljalood ilmuma paarkümmend aastat pärast filmi esilinastust, siis Stirlitz muutus villaseviskajate suursoosikuks kohe, kui „Seitseteist kevadist hetke“ teleekraanile jõudis.
Kui Tšapajev on robustne ja ropp tüüp, siis Stirlitz pigem intelligentne härrasmees. Kuigi ta kõigest mängib sündsat persooni, sest punaarmee aastapäeval joob end alati täis ja kukub näoli kartulisalatisse, sest tahab end aeg-ajalt tunda tavalise nõukogude inimesena.
Nagu anekdootidest selgub, on Stirlitz kogenud luuraja ja Saksamaa juhtkond eesotsas Hitleriga on loobunud temaga võitlemisest. Ta võib salajaste koosolekute ajal rahulikult ruumi marssida, seifi lahti muukida ja dokumente pildistama asuda. Küsimusele, mis Stirlitzit, Vene luurajat, kinni ei võeta, teatab Müller alati: pole mingit mõtet, niikuinii keerutab end välja.
Stirlitz ei lase end häirida sellest, et viibib Saksamaal ning kasutab kõiki Nõukogude Liidu kangelasele ette nähtud hüvesid – näiteks saab palga kätte väljaspool järjekorda.
Jne, jne, jne…
Selleks, et Stirlitzi anekdootidest täit välja pigistada, tuleb need tõlkida tagasi vene keelde, sest vastasel korral pole asi nii mahlakas või mõte jääb segaseks. Ent igal juhul on 400 lehekülge anekdoote Stirlitzist väärt lugemiskraam.
