RAAMATUBLOGI: Kõik nõiad pole surematud
Tegelikult on M.C. Beatoni krimilood ääretult lihtsad, puuduvad agathachristielikud mõistatused ja sherlockholmselik deduktsioon, seevastu aga on palju inimlikkust, mis korvab kõik puudujäägid.
Ei midagi eripärast ega eriskummalist. Kui üks nooremas keskeas daam – Agatha Raisin mõistagi – jääb osadest juustest ilma, läheb ta neid kasvatama kuhugi eemale. Mis on loomulik, sest kes tahaks omade ees katkutu välja paista.
Loomulik on ka see, kui naisterahvas, kel armuelus väga ei vea, põikab nõia juurde, et äkki saab tuleviku suhtes selgust. Ja ikka juhtub, et inimene – antud juhul nõid – teise ilma saadetakse.
Üksikud pensionärid lähevad ikka kuhugi väikelinna hotelli vanaduspõlve veetma – vähemalt Inglismaal on nii. Ning kui inimene on kaua elanud, leidub minevikus mõndagi, mida varjata.
Niisiis on lava ja rekvisiidid ja näitlejad valmis seatud, algab etendus, mis kirjeldab pisut üle vindi keeratud elu, kuid lisavärvid ning põnevus on alati teretulnud.
