RAAMATUBLOGI: Kõik on süüdi ja lõpuks jääb vaid valu
Lisaks sellele, et „Provokaator“ on New York Timesi bestseller, nimetas ajakiri Newsweek teose kõigi argade kummalisemaks kiri-romaaniks. Kummaline on see raamat tõesti.
Kummastav on juba see, et „Provokaator“ jõudis kummaliste asjaolude kokkusattumisena poelettidele 7. juulil 2005 ehk päeval, mil terroristide pommid plahvatasid Londoni metroos ja liinibussis.
„Kirjutan sulle tühjusest, mis jäi järele, kui sa mu poja ära võtsid. Kirjutan, et sa saaksid heita pilgu minu tühja ellu ja näha, mida üks elav poiss endast kujutab selle augu kuju järgi, mille ta endast maha jätab. Tahan, et sa tunnetaksid seda auku oma südames ja silitaksid seda käega ja lõikaksid sõrmed selle teravate servade vastu katki. Olen ema, Osama, tahan, et sa lihtsalt armastaksid mu poega. Mis saakski olla loomulikum?“
See on üks lõik hukkunud poja ema kirjadest Osama bin Ladenile.
On kaunis kevadpäev, kui isa viib neljase poisi staadionile, vaatama suurt jalgpallimängu. Tagasi nad ei tule, üksteist enesetaputerroristi lasevad õhku enda, staadioni ja ema kõige armsamad.
Ema üritab, kirjutades bin Ladenile, selgitada terroristidele ja maailmale, mida tähendab, kui sinult võetakse ära elu mõte, sa jääd üksi. Kirjad on kui ahastav karje. Ent kas keegi kuuleb?
Paraku pole raamat nii lihtne midagi. Emal on ka varjatud elu. Ka tema on süüdi. Kõik on süüdi, ja lõpuks jääb vaid valu.
