Nagu eelmiseski raamatus, loob Tremayne raamatu alguses psühhedeelse õhkkonna. Ta ei paiguta tegevust kaunisse väikelinna või metropoli, vaid Inglismaa läänerannikule Cornwalli mahajäetud kaevanduspiirkonda, täpsemini ohtlike kaevanduskäikude kõrvale, kesk tuult ja tormi.

Kena neidis abiellub sümpaatse rikka lesega, kelle eelmine naine uppus väidetavalt just veega täitunud šahti. Ent tema poeg, kinnine ja omaette olev tulelaps, arvab veendunult, et ema on veel elus.
Elatakse tüüpilises briti castle’is, mis oli minevikus rahvast täis – teenijad ja abilised ja suur perekond – aga nüüd kummitab tühjusest. Mees töötab nädala sees Londonis…

„Kaevanduskäigud kulgevad allpool merepõhja, seda mõtet ei saa ma kuidagi peast. Käigud kulgevad allpool merepõhja. Terve miili. Võib-olla enamgi.

Ma seisan vanaaegse kujundusega söögitoas, kus mu päratu suure uue maja aknad vaatavad põhja suunas. Atlandi ookeani. Penwithi kaljude ja mustade siluettide poole. Need kaks tumedat varju on Morvellani kaevandus: šahtihoone ja masinahoone.

Karm, vägivaldne Atlandi ookean müriseb, kõmisevad lained kaevanduskäikude kohal veemasse kandmas.“

Niisiis on kõik piisavalt õõvastav ja valmis selleks, et midagi juhtub. Ning siis saab naine sõnumi, et jõuludeks on ta siitilmast lahkunud. Jäänud on 178 päeva.