Raamatublogi: Kui jumalat asendab raha ehk Iirimaa noir
Kirik on muutunud marginaalseks ja hinge eest enam hoolt ei kanta. Jumal on raha, mida tuleb hankida ükskõik, millise hinnaga.
Rikkust tahavad kõik, või vähemalt valdav enamus, ent vähesed on valmis selleks kurja tegema. Eks see ole filosoofiline küsimus, kas kuritegu on inimlik või samm üle inimlikkuse piiride.
„Selline ongi uus Iirimaa. Sestpeale, kui rikkaks saime, on kõigi närvid rohkem pingul ja mitte kellegi päev pole korda läinud enne, kui ta oma kärsa korralikult likku vajutab. Vanasti määras kõigile piirid kirik. Nüüd on see kõik eilne päev. Kõik vanad maamärgid on kadunud. Isegi IRA mehed kannavad ülikondi ja räägivad sisemajanduse kogutoodangust. Kõige tähtsam on raha, kuidas saada oma osale küüned taha ja natukene teise vennikese osale ka.“
Niisiis Iirimaa. Frankie Crowe on tüdinud pubide ja postkontorite röövimisest. Ta tahab enamat. Kõrget lendu, mis viiks teda lähemale Ristiisa staatusele. Ent selleks on julmusele vaja lisaks mõistust, mida paraku napib.
Kõrvalisel on keeruline mõista, mis viib endisi pisisulisid (tegelikult on see liiga pehmelt öeldud, pigem kaake või kaabakaid) rahuliku elu juurest eemale veel üht otsa tegema. Rahahimu, jah, aga kas risk on seda väärt?
Igatahes kambakesi röövitakse ärinõustaja (keda peetakse harimatusest pankuriks) abikaasa ja nõutakse miljonit. Pall läheb veerema ega peatu.
See raamat pole kelmiromaan, vaid täis jõhkrust ja ahnust ja inimlikku rumalust ehk siis lähemal reaalsusele. Maailm pole kaunis paik, kuigi väliselt võib nii paista.
Kes on juhtunud lugema Jonas Bonnieri „Helikopteriröövi“, kus Rootsi pisisulid panid sularahakeskusest tuuri 39 miljonit krooni – see juhtus ka tegelikult –, saab võrrelda. Üks on väärikas, julge ja uhke kuritegu (kui üks kuritegu seda olla saab), teine aga…
Hää raamat, tuleb tunnistada. Kui peaks „Pisisulisid“ kahe sõnaga väljendama, siis ei tahaks küll kulunud väljendit kasutada, aga see lihtsalt sööstis mõtteisse – Iirimaa noir.
