Peab olema piisavalt julgust ja eelkõige enesekindlust, et palgata korrektorid, toimetajad ning muu vajalik seltskond, kirjutatu trükikotta saata ja siis ärevusega oodata, kas paigutatud summad hakkavad midagi tagasi tooma või mitte. Enamasti mitte, aga mõnel läheb õnneks.

Schepp ei leiuta midagi uut. Ta loob tagasihoidliku ja endassetõmbunud, kuid see-eest kivikõva naisterahva, annab talle prokuröri ameti ja kadunud mineviku – üheksane Jana Berzelius ärkab haiglas ega tea, kes on ja kust tuleb – ning paneb lahendama üht kuritegu.

Norrköpingi migratsiooniameti juht leitakse surnuna, peagi ka üks nooruk ning lugu hakkab hargnema, paljastades, nagu nordic noir’ puhul ikka, kuningriigi räpaseid saladusi, mis juhatavad Berzeliuse iseenda mineviku juurde.

Tuleb möönda, et need saladused kisuvad pisut liiga ulmelisteks, aga las olla. Põnev ja loetav on ikkagi.

Niisiis hakkas Scheppi esikteos kenasti müüma – suisa 40 000 eksemplari läks kaubaks – ning võitis paar auhinda. Berzeliuse saaga järgmise kahe raamatu oli edu veelgi suurem ning tänaseks on tõlkeõigusi ostnud ligi 30 riiki.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Schepp pretendeerib jõuliselt Eesti krimkadeturul aasta üllataja tiitlile.