Boklöv on siinkohal juhuslik näide, ent sobib kenasti, sest on rootslane ja pani aluse suusahüppe V-stiilile. Jens Lapidus seevastu lõi kirjandusstiili, millele võiksid nime leida vastava ala inimesed. Näiteks trinoir või midagi säärast.

Lapiduse kaasaegseid heaoluühiskonna ehk siis sotsialistliku Rootsi probleeme – narkootikumid, kuritegevus, korruptsioon, sisserändajad – lahkav triloogia koondpealkirja Stockholm Noir („Kiire raha“, „Luksuslik elu“ ja „Puhas kättemaks“) on lugejaile võimsalt peale läinud. Iga raamat koosneb kolme tegelase loost, mis kulgevad pealtnäha eraldi, ent lõpuks ristuvad.

Joakim Zander kirjutas esmalt „Ujuja“, mis osutus harukordselt menukaks ja tõlgiti enam kui 30 riigis, ka Eestis. Kuna Zanderil kirjandustaust puudub – ta on ametilt jurist – võttis mees aluseks tavapärase actionromaani raamistiku, lõi värvikad tegelased ning pani nad üleilma seiklema.

„Eeslinna“ idee on ilmselgelt võetud Lapiuselt ja paar tegelast kandis ta üle „Ujujast“ ent neid kahte romaani on keeruline üheks tervikuks liita vaid on eraldiseisvad üksused.

Niisiis kolm liini. Jasmine Ajam leiab võimaluse New Yorki põgeneda, tema mässumeelne väikevend Fadi jääb Rootsi, korraldab hulga pahandusi, ent haarab ühel hetkel kinni juurtest, leiab tee Allahi manu ning siirdub Süüriasse sõdalaseks. Samal ajal seob „Ujujast“ tuttav jurist Klara Walldeen end Londonis ühe uurimisasutusega, mis peab kirjutama raporti, kas oleks mõeldav anda Rootsis mingid politsei funktsioonid erakätesse ehk turvafirmadele.

Ja siis hakkab juhtuma. Stockholmi eeslinna algavad rahutused – põletatakse autosid, rünnatakse ametivõime. Fadi saab surma, kuid ärkab ellu. Jasmine põleb soovist välja selgitada, mis tema väikevennaga juhtus ja naaseb Rootsi. Walldeen aga avastab, et tema raporti ümber läivad mustad mängud. Ühel hetkel saab trio keskpõrandal kokku.

Nagu korralikule kuningriigi krimkale kohane, kõigutab „Eeslinn“ ühiskonna alustugesid. Selgub, kui hämmastavalt lihtne on nii-öelda teist Rootsit mässama suunata; kui lihtne on sünnipäraseid muslimeid usu juurde tuua, Allahit kummardama ja džihaadi ihkama panna; kui lihtne on vahetada tõekspidamised materiaalsete väärtuste vastu. Ning, mis kõige hullem – kunagi ei tea, kes taustal niite tõmbab. Ehk siis maailm on habras ja haavatav.