RAAMATUBLOGI: Kui minevik ilmub olevikku
Tume minevik võib ilmuda ühtäkki olevikku, seega ei tasu loota, et asjad lahenevad iseenesest.
Räägitakse, et naised loevad Šotimaa noorema põlvkonna krimikirjaniku romaani ühe hingetõmbega läbi. Ju siis. Mehed võtavad asja rahulikumalt. Ju neile ei paku psühholoogilised põnevikud samavõrd, kui tõsine action. Aga lugeda kannatab raamat kindlasti.
Nagu ikka, on sääraseid raamatuid lugedes kergendus – hea, et kõik see juhtub paberil, mitte päriselus ja meie perekonnas. Lahutatud doktori Olivia Somersi teismeline poeg tuuakse haiglasse, organismis alkoholi, ent mis veelgi hullem – uimastit, ja eluohtlikus koguses.
Proovi sa kaasaegses ühiskonnas selgitada, et poeg pole kaak, vaid keegi on poetanud uimastit ta joogi sisse. Emalõvidel see õnnestub. Ent tont selle juhtumiga, mis lõpeb siiski õnnelikult. Hull on see, et keegi minevikust soovib su peret ja tulevikku hävitada.
Nii peabki Somers sukelduma möödanikku ja leidma põhjuse, miks asjad on, nagu on. Ehk siis kaitsma ennast ja eelkõige lapsi.
Loos on õudu ja armastust, karakterid reaalsed – inimesed meie ümbert – ning sündmused kihutavad täitel tuuridel. Kurjus paneb inimlikkuse kaalule. Kui sa oled arstina võtnud kohustuse mitte teha halba, siis kas kohtustus kehtib ka väljaspool haiglat ja kriitilistes olukordades?
