RAAMATUBLOGI: Kui on päev, on ka öö

Simon Clark, „Trifiidide öö“, tõlkinud Raivo Hool, Hea Lugu, 368 lk.

Kui on päev, on ka öö. Paraku. Ent trifiidid ei kao. Inimkond on nendega võidelnud juba veerandsada aastat, kuid tulutult.

Trifiidide looja ja nende liikuvate ja inimvihkajalike taimede päevast kirjutanud John Wyndham jättis raamatu lõpus otsad nii valla, kui vähegi saab. Ta ei andnud ühtki vihjet, millises suunas maailm ja tsivilisatsioonist alles jäänud inimsaarekesed liikuma hakkavad. Ega kirjutanud ka järge, sest lahkus teispoolsusese.

Ulmekirjanikul Simon Clarkil jätkus tahet, kuid eelkõige julgust kirjutada ühele tähelepanuväärsemale fantaasiaromaanile järg. Mõistetav, sest eks kõik tahtsid teada: mis edasi.

Edasi oli nii, et ühel hetkel saabus maale pimedus, miski varjab päikese. Koloonia Wighti saarel, mille lõi „Trifiidide päeva“ peategelane Bill Masen, on hädas, sest nüüd on eelis taimedel. Tema poeg David, piloot, läheb asja uurima ja satub uskumatutesse seiklustesse – maandub tehissaarel, satub Ameerikasse Manhattanile, kus elab 300 000 inimest ja peetakse orje, kohtub ebasoovitavate inimestega ja…

Clark ei keskendu niivõrd tsivilisatsiooni ja trifiidide, kuivõrd David Maseni käekäigule ja saab tulemuseks tugeva põnevusromaani. Mis 2002. aastal kuulutati Suurbritannias parimaks ulmekaks.
Et raamat ei läheks vinklist välja, üritas Clark olla võimalikult wyndhamlik. Ta alustab samuti katastroofi ehk pimedusega, millele järgnevad trifiidide rünnakud. Ka tema peapersoon on asjalik, nutikas ja juht. Edasiarendustena selgitab Clark, mis toimub mujal maailmas, näidates USA-d võimu kantsina ning avab üha enam trifiidide hingeelu.

Lahendust ei saabu aga ka ses raamatus. Otsad jäävad endiselt valla – maailm vindub, inimesed ja trifiidid peavad võitlust edasi ning pole vähimatki aimu, kuidas lugu võiks edasi liikuda. Ehk võtab keegi ette ja kirjutab järjele järje? Kena oleks.