RAAMATUBLOGI: Kui on rongad lumel, peab olema ka veri


RAAMATUBLOGI: Kui on rongad lumel, peab olema ka veri
RonkmustRepro

Ann Cleeves, „Ronkmust“, tõlkinud Karin Suursalu, Varrak, 288 lk.

Mida teeb noor briti neidis, kui ta on ülikoolist eksmatrikuleeritud, satub kõledale saarele ja näeb süsimusti ronki valgel lumel? Milliseid kujutluspilte säärane kontrast tekitab?

Ilmselt on vähe neid, kes hakkavad mõtlema, et veri sobiks valge ja mustaga suurepäraselt kokku ning küsivad isekeskis, kas rongad laipu nokivad?

Aga just nii kirjeldab Ann Cleeves, kust ja kuidas ammutas inspiratsiooni Shetlandi sarjaks. Rongad, lume ja vere kasutas ta ära kohe, esimeses raamatus, mis tõi talle Gold Daggeri, Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni auhinna aasta parima ingliskeelse kriminaalromaani eest. Millega ta astus ühte ritta Henning Mankelli, Ian Rankini, Patricia Cornwelli, Colin Dexteri, Dick Francise, John le Carre ja teiste suurkujudega.

Shetlandi romaanideni jõudmiseks tuli Cleevesil läbida kahe kümnendi pikkune tee, jättes maha õrnu jälgi ehk mitte nii edukaid krimkasid. Aga eks me kõik arene tasahilju.

Cleevesi arvates loovad saared – eelkõige kõle ja paljas Shetland – oma saladusi täis väikse kogukonnaga krimiloole õige õhustiku. Sul pole vaja sulgeda tegelasi agathachristielikult rongi või Niilusel sõitvasse laeva, et luua suletud toa stiilis krimka. Saar ongi suletud tuba.

„Ronkmusta“ – täiesti tõhusa, tumedas briti stiilis lugemise – süžee on lihtne: lumel lebab tüdruku laip, rongad kohal tiirlemas. Kohe on ka teada, kes neiu mõrvas, ent kui asja tõsiselt uurima hakatakse, siis selgub, et asjad pole nõnda lihtsad midagi, tapja võib olla nii mõnigi saarlane.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare