RAAMATUBLOGI: Kui on Schrödingeri kass, võib olla ka Schrödingeri inimene
Kvantfüüsika veidruste musternäitest – Schrödingeri kassist – on kuulnud ilmselt kõik, kes loevad, aga igaks juhuks väike meenutus.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler selgitas Eesti Päevalehes asja nii: „Erwin Schrödingeri välja mõeldud kass istub läbipaistmatus kastis. Me ei tea, mida ta teeb. Me ei tea isegi, kas ta on elus või surnud. Kastis on üks põrgulik seade. Mürgiampull, mille vallandab radioaktiivse aine lagunemisest tekkiv osake. Kui osake kiirgub ja ampullini lendab, pääseb mürk välja ja kass sureb. Meie tavamaailmas oleks kõik selge. Kass kas saab mürki ja sureb või ei saa seda ja jääb ellu. Kuid kvantmaailmas on asjad teisiti. Näiteks ühe tunni jooksul osake kas kiirgub või ei kiirgu. Nii üks kui teine on võimalik, kuid vaid mingi tõenäosusega. Kui tõenäosus, et osake kiirgub, on võrdne tõenäosusega, et see ei kiirgu, on ka kass elus või surnud võrdse tõenäosusega.
Ometi teame, et kass ei saa olla korraga elus ja surnud. Kui avame kasti, veendume ju ise, et kassiga on lood nii või naa. Tuleb välja, et kassi päästab või hukutab meie pilk. Vaatlus muudab maailma.“
Ega Blake Crouchi uuel ulmeraamatul – ilmakuulsust tõi talle triloogia „Wayward Pines“ – pole kassiga muud pistmist, kui et tulevikus on ehk võimalik objekte, ka elavaid, viia superpositsiooni ehk kassiolekusse. Mis objektidest edasi saab, et tea keegi, kuid Crouch loob oma versiooni.
Teaduslikkust on ses raamatus – kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks – vähe, sest tegu on ennekõike ulmethrilleriga.
Pole just vahva, kui sul, füüsikul, on armastav naine ja tore poeg, ent ühel hilisel tunnil sind röövitakse ja pistetakse betoonpõrandaga ruumi. Ärgates leiad end tundmatus maailmas, kus inimesed on väliselt samad, kuid sisult täiesti teistsugused. Kõik elanuks justkui teistsugust elu ja kulgenuks teistsugusel moel.
Mõistagi sa ei mõista ning hakkad otsima teed tagasi sinna, kust tulid – paralleeluniversumid või -maailmad pole müüt vaid tegelikkus – kuid võimalused on piiratud. Üritada saab teatud arv kordi.
Hea küll, kogu lugu on ebarealistlik, mis aga ei tähenda vähimatki, sest Crouch oskab kirjutada ja lugejaid raamatu külge liimida. Tahaks teada, et mis, kurat, seal toimub? Miks? Kuidas? Ja liigudki algusest lõpu poole suurel kiirusel.
