Teinekord imestad, et kas tõesti suudavad raamatu tagakaanele nopitud kuulsate krimikirjanike – antud juhul Lee Childi ja Lisa Gardneri – hõiked, et oh kui vinge psühhoromaan, ostjat mõjutada. Ju siis. „Eelmine tüdruk“ hõiget ei vaja, see on tõesti, kui mitte just vinge, siis igal juhul kõvasti üle keskmise.

Just hiljuti sai tõdetud, kuidas üha enam hakkavad meeskirjanikud naiste maailma tungima. Nüüd taas. J.P. Delaney on krimikirjaniku Tony Strongi pseudonüüm. „Kasutan teist nime ja eesnimetähti, et lugeja ei teaks, millisest soost ma olen ega teeks seetõttu ennatlikke järeldusi,“ põhjendas Strong-Delaney. „Mulle teeb rõõmu, kui lugedes mil moel ma lahkan kahe naise eluperioode, arvatakse, et minagi olen õrnemast soost.“

Raamatu peategelaseks pole pelgalt kaks naist, vaid lisaks ka maniakaalne arhitekt ja tema loodud minimalistliku sisustusega maja, mis proovib sadistlikult elanike hinge muuta.

Nagu viimasel ajal mitmed psühhothrillerid, nii liigub ka „Eelmine tüdruk“ vaheldumisi minevikus ja olevikus. Minevikus oli Emma, eelmine tüdruk, kes toibub dramaatilisest sissemurdmises oma koju ning leiab turvalise ja taskukohase üürimaja aadressil Folgate Street 1.

Olevikus on isiklikku tragöödiat läbi elav Jane. Temagi kolib majja Folgate Streetil ja avastab, et on õnnetult teise ilma läinud eelmise üürilisega vägagi sarnane.

Mõlemal puhul astub ühel hetkel mängu maja looja, 50-aastane sarmikas arhitekt, kontrollifriik, kelle olemuses veikleb viiskümmend halli varjundit.

Ja mõistagi maja, kus elades tuleb täita erikummalisi reegleid punktuaalselt ja mida juhib arvuti ehk Majapidaja, tehes vihjeid, mida tuleks selga panna, mis on külmkapis ja millist rooga sellest võiks valmistada.

Ning pidevalt katkestavad su elu arvutiekraanile ilmuvad küsimused, millele vastamata jätta ei saa, sest vastasel korral lakkab maja elutegevus: „Sol on valida, kas päästa Michelangelo Taaveti kuju või tänaval nälgiv laps. Kumma sa valid?“