Ilmselt peaks psühholoogid või suisa psühhiaatrid kirjeldama, miks peetakse kõike, mis telerist tuleb, reaalsuseks. Et asjad ongi nii, nagu paistab. Meie aju on sedavõrd mürgitada saanud, et tegelikkust pole võimalik tajuda.

Võtame või telemängud – reality showd. Peaks ju olema mäng, kuid osalejatele on see suurem, kui elu. Ilmselt ka vaatajatele, kes kinnistavad pilgu ekraanile ja elavad mängule kaasa. Nojah, eks sportki ole üks reality show vorme, ent võistlus ei kesta päevi ega nädalaid. Teisalt on tänapäevane profisport palgatöö. Nagu ka suuresti sõdimine. Seega need, kes lähevad telesaatesse ellujäämiskursustele, on hetkekski profielu maitsta soovivad amatöörid.

Aga see selleks. Nüüd on raamatulugejail samuti võimalus osa saada reality showst – seltskond siirdub metsa ja üritab ellu jääda, mänge võita, ülesandeid lahendada ning muud säärast, nagu neis saadetes ikka tehakse. Kirjeldused tunduvad olevat üsna tõetruud ning avavad osalejate ja telerahva sisemise ja välimise maailma.

Ainult et mängureaalsusest saab ühel hetkel pärisreaalsus. Piirkonnas toimub katastroof, ellu jäävad üksikud, ka üks neidis, kes üritab ses shows peaauhinda võita.

Kord öeldi korvpalliäss Aleksei Tammiste kohta, et ta läheb sügavalt mängu sisse ja muutub ka ise mänguks. Täpselt nõnda võib juhtuda ka reality shows, kui ei suudeta enam aduda, mis on mäng, mis tegelikkus.

Hea küll, „Üksinda“ süžee võib tunduda liiga ebareaalne, ent kunagi ei või teada. Igatahes põnevust on raamatus piisavalt ning veelkord: need, kes telesaadete telgitagustest suurt ei tea, saavad seal toimuvast kena pildi.