RAAMATUBLOGI: Kuidas lahata kurjuse olemust
Anna Janssoni teine eesti keelde tõlgitud raamat – esimene oli „Võõras lind“ – lahkab taas inimliku kurjuse olemust läbi kriminaalinspektor Maria Werni juhtumi. Ehk siis tegu on Rootsi krimkaga, mis kuulub alajaotusse nordic noir.
Rootslastel oleks justkui krimikirjaniku geenid. Jansson tunnistas, et talle ei meeldinud nooruses kirjandeid vihtuda, mistap ei näinud end sulesepana uneski. Aga saatuse teed on kummalised.
Operatsiooniõena ei pidanud Jansson kaua vastu, sest ei talunud verd ja nii läks ta tööle kopsukliinikusse. Kaks kümnendit meditsiinis… Tundus, et nii läheb pensionini välja.
Räägitakse, et kirjanik on see, kes ei saa mitte kirjutada. Janssoni puhul tuli mängu neljas mõõde – mugavus. Pastakaga paberile tähti vedada ei tundunud lahe, ent kui majja ilmus esimene arvuti – see juhtus aastal 1997 – läks kirjutamiseks.
Raamatute ideed sai Jansson patsientidega vesteldes. Killuke siit, killuke sealt… Paraku ei sujunud asjad sugugi siidisel moel, kuid järjekindlus viib sihile. Kahte esimest krimiromaani kirjastused vastu ei võtnud, kolmanda küll.
Tänaseks on Janssoni bibliograafias kirjas 20 krimkat ja hulk lasteraamatuid. Ometi pole ta loobunud õe ametist, kuid töötab poole kohaga. Mis näitab taas, kui kanged on saare naised – Jansson elab Gotlandil.
Gotlandil, mis, nagu selgub, pole kaugeltki idülliline ja rahulik, toimuvad ka Janssoni raamatutes kirjeldatud sündmused.
Kui Visby botaanikaaias leitakse mitte omal soovil siitilmast lahkunud ja pruudikleiti riietatud neiu, pole tegu ammuse müüdiga merineitsist, vaid reaalse mõrvaga, mida Wern uurima hakkab. Eks ta jõuab lõpuks kurjategijani, aga seda teab lugeja niigi.
