RAAMATUBLOGI: Kuidas leida ennast, kui oled viimane, pisim matrjoška
Pagasita reisija on inimene, kes kaotab mälu ja põgeneb iseendasse, luues uue identiteedi.
Aastate kaupa oli paslik tuua Prantsuse krimikirjanduse üheks parimaks näiteks Jean-Christophe Grange’ varasemad maakeeli ilmunud teosed „Huntide impeerium”, „Purpurjõed” ja „Must joon”. Ning tunda kahetsust, et prantslane siinmail millegipärast unustusse vajus.
Õnneks tuleb kõik omal ajal või siis natuke hiljem. Kirjastus Koolibri võttis julguse kokku ning tõlkis ära Grange ligi 700-leheküljese „Reisija”, mille eest kiitus, kummardus ja kestvad ovatsioonid.
Grange on tõesti suurepärane. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, kuid see võrdlus ei päde, kui mitte lisada suures koguses Robert Ludlumit, põhjamaist noir’d ja peoga prantslaslikkust. Kogu see kompott annab kokku raamatu, mida nõnda lihtsalt käest ei pane.
Prantslased on krimiromaanides („Reisija” puhul kõigub piir action- ja krimiromaani vahepeal) üllatavalt tumedad ja verised (räägitakse et nende action-filmides pritsiva vere hulk ületab Hollywoodi linateoste oma mitmekordselt). Grange pole ehk niivõrd verine, kuivõrd jõhker. Kui tema „Purpurjõgede” peategelane, politseinik Pierre Niemans kuulutas: „Meiesugused saavadki kurjategijad kätte!”, siis „Reisija” peapersoonid – politseitšikk Anaïs Chatelet ja psühhiaater Mathias Freire järgivad sama joont.
„Reisija” võlu peitub süžees, millele annavad viite raamatu kaanel olevad matrjoškad. Kuriteopaigalt leitakse mees, käes suur mutrivõti ja Akvitaania telefoniraamat aastast 1996 ning kes on kaotanud mälu ja identiteedi. Freire aitab nii ühe kui teise tasapisi taastada ning selgub, et mees on niinimetatud pagasita reisija.
„Seda nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks”. Psühhiaatrite žargoonis räägitakse ka „pagasita reisija” sündroomist.
Vahel juhtub, et tugeva stressi või šoki mõjul läheb inimene ümber tänavanurga ja jääb mälus ilma. Kui ta hiljem arvab end midagi mäletavat, mõtleb ta endale välja uue identiteedi, uue mineviku, selleks, et oma päriselu eest pageda. See on üks põgenemise viis, ainult, et põgenemine enda sisemusse.”
Nonii, töö tehtud, reisimehega asi selge. Ent ühtäkki hakkab Freire kahtlema, kas ta ise on see, kes ta on? Psühhiaater, kes pidi kolima uude linna, sest tegi kõige suuremat pattu, mida arst teha saab – magas patsiendiga, misjärel too endalt elu võttis?
Siis saabub šokk. Kolimiskastid, mis vedelevad korterinurgas, on tühjad. Patsienti, kes end üles poos, ei eksisteeri. Nagu ka Freire-nimelist psühhiaatrit. Kõik on vale. Tema, keegi tundmatu, on loonud iseendale uue mina ehk siis on samuti pagasita reisija.
Kuidas leida iseend? Tuleb hakata liikuma ajas tagasi, käia läbi kõik eelnevad elud, avada üks matjoška teise järel, et jõuda viimaseni. Rännak on pikk, väsitav, karm, täis üllatusi – meeldivaid ja ebameeldivaid – ning võitlust eksistentsi eest.
Ühtviisi on see põgenemine, sest Freiret (nimetame teda nõnda) ajavad taga politsei ja salapärased mustas ülikonnas härrasmehed, kes kõnelevad karmi keelt, jättes selja taha laibarea. Ja siis veel too politseitšikk, pidamas isiklikke lahinguid ja juurdlemas oma juurdlust, leidmaks Freiret ja temaga üheskoos teed püha tõe juurde, mis aitaks paljastada sarimõrvari.
„Reisija” on just nii mitmekihiline, nagu matrjoška. Peatüki alguses on võimatu ennustada, mis toimub lõpus ja kuhu järgmine käänak viib. Nõnda lõpuni välja.
Lugemisele punkti pannes sai selgeks, et „Reisija” on vägev kandidaat aasta parima krimka tiitlile. Ja ka see, et maakeelde võiks tõlkida Grange kõik raamatud.
