Ajakiri Forbes väidab, et Lee Child ja Reacher on kirjandusmaailma kõige kõvem kaubamärk. Nojah, kuidas kellelegi. Ja kuidas kus. Kindlasti on too duo USA-s väga suur tegija, ent kas suurim?

Siinkohal pole plaanis kahtluse alla seada Childi ja Reacheri headust. Mitte mingil juhul! Reacheri lood on suurepärased, viimne kui üks. Ent kui hakata kaubamärke järjestama, läheks tõeliseks võitluseks. Kasvõi näiteks John Grishami ja tema loodud advokaatidega, kui ookeanitagustest rääkida. Või Jo Nesbo ja Harry Holega, kui vana maailm samuti lahingusse kutsuda.
On, kuis on, Reacheri saagad kuuluvad igal juhul kaasaegse põnevuskirjanduse esikümnesse ja eks igaüks tea ise, kui kõrgelt ta neid hindab.

Raamatust. Niisiis peab Reacher mõrvama asepresidendi. Aga ainult mängult. Tal tuleb üles leida turvaaugud. Paari päeva jooksul tuvastab Reacher kolm ja pool auku ning teeb karmi järelduse: kaitstavat kaitsta pole võimalik. Vähemalt siis, kui teda ja abiliseks palutud õrnemast soost kolleegi sõjaväepäevilt mängu ei kaasata. Kaasatakse.

Aga jah, asepresident on ohus, sest mingid tüübid on otsustanud ta teise ilma saata. Algab möll: kes keda.

Childi raamatuid iseloomustab harukordne detailitäpsus. Nii ka nüüd. Sa viibiks justkui keset ihukaitsemissiooni. Varjatuks ei jää just palju, või kui ka jääb, siis petab Child lugeja osavalt ära.

Nagu arvata võib, saab Reacher tööga hakkama ning lahkub taas päikeseloojangusse.