RAAMATUBLOGI: Kuidas tuleb naine toime mõttega, et tema prints on koletis?
Pilk pedofiili maailma lähedalt ja kaugelt, nii võiks võtta raamatu „Lesk“ kokku paari sõnaga.
Kas just trend, aga viimasel ajal kirjeldavad krimiraamatud üha enam realistlikku maailma ja realistlikke kuritegusid ning ühel hetkel ei saagi enam aru, kas tegu on dokumentaalkirjanduse või väljamõeldisega.
Trend seegi, et ühte lugu jutustatakse erinevate tegelaste silme läbi ning niidid jooksevad kokku alles viimastel lehekülgedel.
Kui buss Glen Taylori alla ajab, jääb maha leinav lesk. Või? „Mina – leinav lesk. Ärge ajage naerma!“ muigab Jean Taylor endamisi.
Raamat algab siis, kui Glen on juba surnud ning kõik edasine on liikumine minevikus algusest lõpu poole.
Aegu tagasi vapustas väikse tüdruku kadumine Inglismaad. Otsingut alustavad nii politsei kui ajakirjandus. Reporter ja politseiinspektor, kumbki kulgeb oma paralleeli mööda ja kasutab uurimiseks omi vahendeid, ent nende teed lõikuvad puhuti, sest aetakse ju ühist asja. Ometi on nemad kõrvaltegelased, kes täiendavad peapersooni – lese – saagat.
Enne leske oli pruut, kes abiellus printsiga. Paraku tuleb maises maailmas ikka ette muundumisi. Mida aeg edasi, seda vähem on abikaasas printsi ja rohkem koletist. Elatakse koos, aga erinevat elu, üks on manipuleerija, teine manipuleeritav.
Pole vist raske aimata, et tasapisi viivad tüdruku otsingud spiraali mööda Glenini. Interneti pornoleheküljed, ajakirjad, liikumine väärastunud mõtteviisiga inimeste seltskonnas… Tegelikkus hakkab tasapisi hargnema.
Ja kõige selle juures imestab lesk, miks tema midagi ei märganud. Või õigemini märkas, ent oli nõus mehe selgitustega, tahtis olla, sundis end olema…
Kogu see lugu on liiga realistlik, et olla väljamõeldis. Jah, konkreetne stoori on fiktsioon, aga võib arvata, et sarnaseid tuleb ette tegelikkuses kümneid ja kümneid. Selline see maailm on, kohati väga-väga räpane.
„Mul on püsiv kujutelm kahest inimesest karjuse pirukat söömas: muidu justkui kõik teisedki paarid nende tänaval, ainult et kõnevõimeta. Ainsa helina kostab söögiriistade kraapimine vastu sööginõusid, kui nad oma äärelinliku välisukse alt sisse imbuvate kahtlustega maadlevad,“ kirjutab autor eessõnas.
„Sest ilma tunnistajate või tähelepanu hajutajateta võivad maskid kergesti eest langeda.
Ma tahtsin – lausa oli vaja – teada, kuidas tuleb see naine toime mõttega, et tema mees – abikaasa, kellel ta oli valinud – võib olla koletis.“
