RAAMATUBLOGI: Kultuuriline, kirjanduslik ja kriminaalne kõrgpilotaaž
On kirjastusel vast julgus anda trükki säärane telliskivi paksune romaan ajal, mil inimkond (ja eelkõige koolilapsed) peavad juba kaheküljelist artiklit pikaks.
Ent häid „telliskive” on varemgi olnud. Piisas vaid sajakonnast leheküljest, kui mälusopist kaevusid esile kaks analoogi – Jeffrey Archeri „Neljas võim” ja Olivia Goldsmithi „Bestseller”.
Harry Quebert, kelle juhtumist tõde kuulutatakse, on Ameerika üks kuulsamaid kirjanikke, kelle seitsmekümnendatel avaldatud „Kurja juured” vapustas maailma. Õrn ja hingeline armastusromaan kahest eri klassi kuuluvast noorest, kes ei saanud koos olla ega kokku jääda, oli pärl.
Uus aastatuhat. Professor Queberti andekaimat õpilast – esikromaaniga nime teinud Marcus Goldmanit – tabab valge lehe sündroom. Ta ei suuda ridagi paberile panna, inspiratsioon puudub, aga tähtajad suruvad takka, kirjastus nõuab uut teost.
Ja siis, ühel heal (või õigemini halval) päeval leiavad töömehed Queberti aiast 33 aastat tagasi kadunud noore näitsiku Nola Kellergani surnukeha. Tõde kerib end tasapisi lahti ja taas on Ameerika vapustatud - „Kurja juured” pole fiktsioon, vaid keskealise mehe (Quebert) ja 15-aastase tüdruku (Nola) lahtikirjutatud armastus. Ebaloomulik armastus, nagu arvatakse. Arvatakse sedagi, et Quebert saatis neiu teise ilma ning ta paigutatakse trellide taha kohtuistungit (ja sellele järgnevat mürgisüsti) ootama.
Ent kas kõik see, millest räägitakse, on ikka tõde? Mis puutub armastust, siis jah, aga mõrva?
Ning hakkabki Goldman minevikus tuhnima selleks, et õiglus jalule seada. Kümnete lehekülgede kaupa meenutusi ja killukesi, ning tasapisi hakkab pilt kokku saama. Goldmangi on päästetud, sest dokumentaalromaan „Harry Queberti juhtum” rahuldab kirjastust ning paelub Ameerikat.
Et siis tasane jalutuskäik seitsmekümnendate ameerikalikus väikelinnas, kogu tolle ajastu võlus, valus, armastuses ja vihkamises. Vladimir Nabokovi „Lolita” pole toonast ühiskonda veennud. Vana ja noor ei tohi olla teineteisesse armunud. Ent kogu loo ümber on hulgaliselt salapära ja vastuseta küsimusi. Kas tõesti elab Nola ema vägivalla all? Miks on linna rikkaima mehe seinal Nola aktipilt? Miks hukkus tema autojuht? Miks ei käitunud politsei Nola kadumise järel nii, nagu pidanuks? Küsimusi, millele Goldman üritab vastust leida, on palju.
Paralleelselt tõe väljaselgitamisega, tegeleb Goldman eneseotsingutega, proovides õpetaja abil selgust saada kirjaniku ja kirjanduse olemusest ning jõutakse tõdemuseni: elule annavad mõtte raamatud ja armastus.
Nagu ikka, saab kõik ükskord lõpu – Goldman leiab tõe ja paneb raamatule punkti. Aplaus ja hurraahõiked! Ja siis selgub äkitselt, et tõde on tegelikult vale...
Tuleb tunnistada, et iga hetk „telliskivi” käes hoides ja lehte keerates, oli täie eest. Kvaliteetaeg, nagu tänapäeval armastatakse öelda.
