RAAMATUBLOGI: Kumb kumma leiutas, Jumal meid või meie Jumala?
Kummaline, et raamatut jumalate leiutamisest, mille alapealkiri kõlab „Usundite tekkelugu ateisti vaatevinklist“ jumalasalgajalikuks peetakse. Matthew Kneale, kes tituleerib end kui metodistist ateisti ja Saksamaalt põgenenud juudist ateisti pojaks, pani lihtsalt kirja oma nägemuse usumaailma ajaloost ja olemusest. Arvamuste paljusus peaks olema ju lubatud.
Eks anna pealkiri juba vastuse autori suhtumisest usku, sest valdav osa maailmast kummardab kedagi või midagi, kes (või mis) on ise looja, mitte teda pole loodud või veel hullem, leiutatud.
Aga kui jumalaidpidi minevikust siiapoole tulema hakata, võib märgata, et ühtset issandat pole meil justkui olnud. Algas kõik sellest, et usuti üleloomulikesse olenditesse. Ent ei saa ju olla nii, et Jumala looming usub kedagi teist kui teda.
Vahelepõikeks olgu öeldud, et ju mõtlesid kummardatava välja need, kes jahipidamisega hakkama ei saanud ning pidid leiva teistviisi lauale saama. Eks nad siis põristasid trumme ja tantsisid ümber tule, paludes vihma või jahiõnne või mida iganes. Hea kütil polnud jumalat vaja, tema sai kõhu niigi täis.
Tuletantsule järgnes ohverduste ajajärk. Kui Jumalale annetati kana või vilja, polnud lugu, paraku tapeti tema auks ja hüvanguks tuhandeid inimesi. Kindlasti oli taevaisa rõõmus, kui tema loodut mõttetult hävitati, või kuidas? Lugedes vägivallast tiinet piiblit, siis oligi.
Jumalad leiutatud, mõeldi välja ka paradiis ja põrgu ning maailmalõpp. Asi arenes tasapisi.
Siis mõeldi välja Taaniel. Tema raamat pidi üles kihutama juute kreeklastest valitsejate vastu. Taaniel oli prohvet ja ennustas, millal tapab jumal vihatud kuninga Antiohhos IV. Paraku ei tapnud siis, kui pidi, mispeale lisati raamatusse uus peatükk, kus kuningale anti veel kolm ja pool eluaastat. Seda, selgus, oli liiga palju, Antiohhos suri varem. Taas tuli lisada peatükk peaingel Gabrieli selgitustega keerulise ajaarvestussüsteemi kohta ehk siis tegelikult pannud prohvet ennustustega justkui täkke. Igatahes juudid ja kristlased on tänini veendunud, et raamatu tekst on autentne.
Jeesus Kristust polnud vaja leiutada, ta oli täiesti olemas, temast tuli teha jumala poeg. Hädad algasid, kui Jeesus suri ja lahkumist tuli kuidagi põhjendada. Neli aastat võttis aega kui avastati, et ta lunastas surmaga teiste patte. Aegu hiljem selgus, et need „teised“ on kogu inimkond ja nii sai Jeesuse surm viimaks ka mõtte.
Kokkuvõttes läks Jeesuse ja ta isaga pisut nihu, sest jumal peaks olema üks, seda tunnistavad nii juudid, moslemid kui kristlased, aga ometi ei saa nad kohe mitte üksteisega läbi.
Üks kaasaja suurimaid usuliidreid olevat ka Karl Marx, kes leiutas sotsialismi, mis elu kuuendikul planeedil aastakümneteks sinnasamusesse keeras. Oma jumalad on ka hiinlastel ja jaapanlastel ja hindudel, kuid neil tundub see usuvärk olevat pisut rahumeelsem.
On, mis on, „Jumalate leiutamine“ avardab vaatenurka, aga kas raamatu lugeja ka paradiisi pääseb, on iseasi. Autor põleb aga kindlasti põrgu puhastustules.
