RAAMATUBLOGI: Kuraditosin kuud oranžis ehk elust USA naistevanglas
Vanglaromaanid köidavad millegipärast publikut. Ju tahetakse piiluda hämarasse paika, kuhu loodetavasti ei satuta.
Piper Kermani lugu pole fiktsioon, vaid tegelikkus – tuulepäise noorukina oli ta tollist läbi viinud kohvritäie musta raha. Ja kui me räägime, et meie kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, siis USA omad vaevalt liiguvad – Kermanist sai kuraditosinaks kuuks vang number 11187-124 kümme aastat pärast kuriteo sooritamist, kui oli elu juba kenasti paika saanud.
Kui keegi loodab leida raamatust vägivalda ja verd, siis tuleb pettuda. Eks siinne lugeja ole võtnud omaks nõukoguliku vanglasüsteemi, kus kõik toimus jõupositsioonilt ja mängu juhtisid seaduslikud vargad.
Ilmselt pole ka USA-s kõik nõnda tsiviliseeritud, kui Danbury föderaalvanglas, kuhu Kerman sattus ning seda tunnistab ka autor ise.
„Tegelikkus ja see, mida vanglatest arvatakse, lahknevad suurel määral,“ rääkis Kerman hilisemas intervjuus. „Eks palju oleneb sellest, milline kontingent koos on. Danburys istusid pisikurjategijad. Ma ei ütle, et meil poleks tekkinud äärmuslikke olukordi, kuid füüsilist vägivalda ei esinenud, sest meie seas polnud vägivallatejaid.“
Jah, ka Kermani kirjeldatud naistevanglas oli oma hierarhia ja nahavärvist tuletatud kogukonnad, kuid omavahel saadi siiski hakkama.
Olgu vangla kuitahes kena, on see siiski vangla ja sinna sattumine šokk, mida võib mõista ainult see, kes õuduse läbi elanud. Lugejat külmavärinad ei haara, kui kirjeldatakse esimesi samme suletud elus. Kõige karmimad näikse olevat vangivalvurid, „kolleegid“ võtsid uustulnuka väärikalt vastu ja aitasid kohaneda.
Vaadates videolõike või lugedes kirjeldusi, mis toimub kolmanda maailma – Mehhiko, Kolumbia, Tai, India või Venemaa – kinnimajades, tundub elu USA vanglas olevat kui lill. Omastega kohtumised, võimalus saada raamatuid ja lugeda ning kui söök oli kehv, võis mikrolaineahjus teha juustukooki. Aga taaskord, vabaduse kaotamine pole sellegipoolest tore.
Kerman otsustas end säästa ega kõnelenud vanglas oma biseksuaalsusest. See tekitanuks mulle ja teistele probleeme, põhjendas ta.
Kui aeg oli täis tiksunud, lõi isik number 11187-124 ukse selja taga kinni ja täitis kaasvangide palve – kirjutas läbielatust raamatu, mille põhjal toodeti ka teleseriaal. Niisiis polnud nood 13 kuud asjata istutud.
