RAAMATUBLOGI: Kuskil atmosfääris hõljub Caesari viimane hingetõmme


RAAMATUBLOGI: Kuskil atmosfääris hõljub Caesari viimane hingetõmme
Caesari viimane ohe.Repro

Sam Kean, „Caesari viimane ohe”, tõlkinud Triin Olvet, Argo, 352 lk.

Neil, kes ei taha keemiast midagi kuulda, on suure tõenäosusega olnud kehv õpetaja.

Hea küll, moolide arvutamine, aatommass, sidemete lõhkumine ja muu säärane on tõesti tüütu, aga keemia iseenesest mitte. Pigem põnev, kui sellesse süüvita katsete, ajaloo ja põnevate lugude kaudu.

„Caesari viimane ohe” viib lugeja gaaside maailma, sest oleks ju mõistlik teada, mida me sisse hingame ja mida hingata ei tohiks. Raamatu pealkiri tuleneb sellest, et ilmselt ringleb ringi molekule Vana-Rooma impeeriumi türanliku valitseja Gaius Caesar Caligula viimasest hingtõmbest ja ehk mõni neist on jõudnud meiegi kopsudesse. Võimalus on küll väike, sest liitrine hingeõhk moodustab atmosfäärist 0,00000000000000000001 protsenti, aga mine sa tea.

Erinevalt Mendelejevi perioodilisuse tabelist pole sel ohkeraamatul selget struktuuri ega järjestust. On lood gaasidest, mis aitavad mõista nende olemust.

Võtame näiteks lämmastiku, mida on inimorganismis kolm protsenti ja milleta oleksime koolnud. Samas on õhus lämmastikku suisa 78% ehk siis sellega ei tohiks probleemi tekkida. Aga tekib, sest enamus elukaist, ka inimene, pole võimelised lämmastikku gaasina omastama. Seega tuleb loota sõnnikule, milles pesitsevad bakterid toodavad lämmastikku, mille omastab oder, mida sööb metssiga ja kelle praest (pohlamoosiga paluks), saame aine kätte meie. Näiteks.

Samal teemal:

Miks võttis USA kongress vastu seaduse, mis volitas riigi kodanikke kuulutama mistahes asustamata saart mistahes maailma paigas enda omaks? Sest äkki leidub seal väetist – guaanot ehk linnusi**a, mida põllumajandus hädasti vajas. Samas peatükis pealkirjaga „Saatan õhus eneses” jõutakse sujuvalt ammoniaagini, kloorini ja sõjagaasideni, lauldes kiitus paariatele Carl Boshile ja Fritz Haberile, kes teenisid Nobeli preemia selle eest, et leiutasid tähtsaima keemilise reaktsiooni, kuidas muuta õhk toiduks. Selleta poleks meid planeedil maa ilmselt üle paari miljardi.

Hapniku ühel avastajal ja kuulsa „Keemia põhikursuse” autoril Antonie-Laurent Lavoisier’l läks veidi nadisti, sest ta hukati giljotiinil. Legend räägib, et mees hakanud enne tera langemist silmi pilgutama ja palunud kõrvalolijail jälgida, mitu pilgutust teeb mahalangenud pea ehk kaua see veel elab.

Anesteesia lugu algab naerugaasi avastamisest ja jõuab edasi eetrini, mida oli lihtsam doseerida. Ehk siis keemiast on kasu küll – senimaani tõmmati hambaid välja ilma igasuguse tuimestuseta. Tõsi, nii naerugaas kui eeter on joovastavad ning neid pruugitakse ka siis, kui hambad ei valuta.

Peatükis „Kontrollitud kaos” räägitakse veest, kuid jõutakse ruttu vaakumini, aurumasinani ja lõpuks dünamiidini. „Sinitaeva avarustes” kangelased on heelium, argoon, õhupallid ja taevasina. „Oh sa sade!” – jood ja tuumapomm. „Ilmasõjad” – hõbejodiid, lumekristallid ja ilmastiku valitsemine. Lisaks ports värvikaid vahepalu.

Ühesõnaga, ääretult huvitav raamat neile, kes kes tahavad veidigi maailma tunda. Ja ka keemiaõpetajatele, kes võiksid raamatulugusid tundideski rääkida. Miks ei võiks metaanetioolist ja dimetüülsulfiidist rääkides tuua näiteks kunagise Pariisi suure staari, kunstpeeretaja ehk fartisti Joseph Pujoli, kes oli omal ajal Prantsusmaa kõige paremini tasustatud esineja? Ehk jääb õpilastele nii miskit külge?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare