Aeg on üleüldse kahtlane värk. Keegi ei tea, kus ta tuleb või kuhu läheb. Millisest hetkest sai aeg alguse ja kas ta jääb lõpuni endiseks? Ent, mis kõige segasem ja samas ka selgem: aeg on suhteline. Sekundi kestvus sõltub vaatlejast. Eduseisus ja kaotusseisus oleva meeskonna fännidel on mängu viimane minut erineva pikkusega – ühtedele tormab, teistele venib.

Samavõrd on aeg ebamäärane värk. Autor pakub välja kahe filosoofi mõtteeksperimendi: proovige hetkeks pöörduda aja poole rangelt selle enda mõistes, jättes ära metafoorid. Selgub, et aeg ei olegi enam aeg, kui seda ei saa kulutada või säästa või varastada või kui see ei lenda või kui sul seda pole või on liiga palju.

Teisalt, nagu raamatust selgub, töötab kogu loodus, ka inimene, nagu kellavärk ning paljud neuroloogid tõlgendavad aju kui ajamasinat, mille ülesanne on minevikumälestuste kogumine selleks, et ennustada tulevikku.

Burdick teeb raamatus rännaku läbi ajauuringute maailma algusest praeguseni, üritades vastust leida paljudele küsimustele. Miks näis eg kestvam, kui olime lapsed? Kas aja kogemine aeglustub, kui oled sattunud autoõnnetusse? Miks on inimene produktiivsem, kui on palju teha ja kui aega on küll, ei saa midagi tehtud? Ka lõpuks: kuidas ja miks aeg lendab?

Loomulikult ei saa kõigile küsimustele vastuseid, sest, nagu kirjutab autor eessõnas: „Kui teadlased üldse milleski üksmeelel on, siis selles, et kellelgi ei ole aja kohta piisavalt teadmisi ja et see teadmiste puudumine on üllatav, arvestades, kui lahutamatu ja olulise osa moodustab aeg meie elust.