Enamasti võetakse raamat, vändatakse selle põhjal film ning autori tasku täieneb kopsaka summa võrra. Harva on vastupidi, aga on juhtunud meilgi.
Hallil ajal üritati kirjasõnasse panna teleseriaali „Õnne 13“ elu, kuid asi piirdus kolme raamatuga, sest energia jäävuse seadus kehtib kõikjal – mittemillestki ei saa toota miskit. Pisut on raamatustatud ka krimilühisarju „Ohtlik lend“ ja „Kättemaksukontor“, ent suurema eduta.

Kes telerit vaatab, see teab, et „Kuritegu“ oli Taani telesari, äge ja auhinnatud. Ning Kopenhaageni mõrvaosakonna neidis Sarah Lund – nagu väidab raamatu esikaas – maailma kuulsaim naisuurija. Mis on mõistagi niisama öeldud, sest preili Marple’it ei ületa keski ega miski.

Aga jah, kui tahta terve seriaal, ühe hooaja kõik osad, raamatusse  raiuda, on lõpptulemuseks telliskivilaadne teos, mille käeshoidmiseks tuleb rakendada korralikul määral lihasjõudu.

Nagu põhjamaisele krimkale kohale on kuriteo uurija ehk siis antud    juhul Lund, eluga sassis ja piisavalt läbipõlenud, just-just lahkumas    koos lapsega uue elukaaslase juurde Rootsi. Küll aga teeb ta tööd kirglikult ning kui leitakse noor piiga julmalt tapetuna, lükkub kolimine edasi.

Kuna viimasel ajal on krimiraamatutesse või seriaalidesse pikkima hakatud poliitikat, siis ei saa selleta ka auhinnasari. Teine liin kajastab võitlust linnapea koha nimel, kus räpases mängus põrkuvad vana ja noor. Ühel hetkel kuritegu ja poliitika põimuvad ning lugu muutub põnevaks samavõrd kui segaseks.

Kui seriaal on hea ja pingeline – tempo püsib pidevalt kõrge – ei saa ka raamat halb olla. Ega olegi. Kõik 942 lehekülge on väärt lugemist.