RAAMATUBLOGI: Londoni kui organismi elulugu
Võimas raamat neile, keda ei huvita Londoni ööklubid ega moemajad, vaid huvituvad selle maailmalinna minevikust ja kultuurist. Või õigemini Inglismaa ja inglaste ajaloost ja kultuurist, sest üht ei saa teisest lahutada. Nojah, tänapäevases multikulti-Euroopas pole London enam liiga inglaslik, aga see selleks. Jutt käib möödunust.
Ajalugu võib jutustada mitmeti. Peter Ackroyd on kui brittide Jüri Kuuskemaa, keda võiks kuulata (või lugeda) tunde ja tunde.
Linnast võib rääkida kuivalt ja kronoloogiliselt – sel aastal see, tol aastal too, ja nii katkematu joruna fakt fakti otsa. Ent faktide taga on ju palju enamat – inimesed, kes lõid linnu ehk miniorganisme või ühiskondi koos reeglite, tavade ja kultuuriga.
„Kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane,“ ütleb Ackroyd eessõnas. „“Selle jäljed ulatuvad Jumala linna pildilise väljenduseni, müstilise kehani, kus Jeesus Kristus kujutab pead ja kodanikud muid kehaosi. Londonit on ka nähtud noore mehena, kelle käed on vabadust kuulutavas žestis välja sirutatud – eeskuju on võetud Rooma pronksskulptuuridelt, kuid iseenesest kehastab see pidevas edenemis- ja eneseusutuhinas laieneva linna tarmu ja juubeldamist. Siin võib aduda „Londoni sooja tuksuvat südant“.“
Eelnev lõik on pisut luuleline ja ses mõttes vinklist väljas, et raamat on sõnaselge ja konkreetne ega juhi lugejat pilvedesse.
Aga jah, kui London on inimkeha, siis peab see kuidagi toimima. London sööb ja joob ja väljastab jäätmed. London pakub vaatemängu kõigile: on tsirkust, teatrit ja oli hukkamisi – iidsel ajal etendus seegi. London haigestub, teinekord katku, ja terveneb. London on valgus ja pimedus. London põleb ja kustub, joob ja kaineneb, valitseb ja allub. London on rikas ja vaene, meessoost ja naissoost, noor ja vana.
Just teemade kaupa sammub Ackroyd läbi ajaloo tänapäevani välja ning lõpptulemusena saab selgeks, miks linn, aga tegelikult kogu Inglismaa on selline, nagu on. Minevik on seotud olevikuga.
Pealkiri ütleb, et raamat on Londoni biograafia, elulugu. Ja ongi. Mitte kuiv, vaid elav, nagu elu isegi.
„Võib vastu vaielda, et säärane elulugu ei saa olla mingiski mõttes päris ajalugu,“ sõnab Ackroyd. „Tunnistan süüd ja õigustan end sellega, et olen tuletanud oma uurimuse stiili ainevalla loomusest. London on labürint, poolenisti kivist, poolenisti lihast. Teda ei saa tervikuna haarata, teda saab üksnes aduda käikude ja kangide, hoovide ja tänavate kõrvena, kus isegi kõige kogenum linlane võib tee kaotada. Kummaline on seegi, et labürint muutub ja laieneb lakkamatult.“
