Sally Andrew kinnitas tänusõnades, et teda inspireeris krimiromaani kirjutama Agatha Christie. Öelgu, mida tahab, kuid ilmselgelt on ta mõjutusi saanud Joanne Fluke’ilt kelle raamatuis lahendab kuritegusid kondiiter ja jagab samas ka küpsiste ja tortide retsepte.

Paraku on Fluke retseptid pisut karmid: võta 200 grammi võid, pool kilo suhkrut, paar tahvlit šokolaadi, siirupit jne… Nood küpsetised on kahtlemata imemaitsvad, kuid avaldavad samas kehale kaalukat mõju.

Andrew retseptide valik on laiem – liharoad, salatid, magustoidud, saiad. Kusjuures Martine’i õrn lambakarri, kõrvale kurgi-sambal, läheb õige pea tegemisse.

Õigupoolest on Andrew esikromaanis kõik, mida ühele naisterahvale võiks lugemiseks pakkuda: lisaks retseptidele suhtedraamat, õrna armastust, nõuandeid elus toimetulemiseks… Kui Fluke maailm on kreemivärvi, kuhu mõrvad ei tohiks kuuluda, siis Andrew ei loo Klein Karoos, kus tegevus toimub, ideaalmaastikku.

Autor paigutab peategelase – viiekümnendates lesk Tannie ehk tädi Maria – lehetoimetusse, kus ta saab lisaks toiduküljele enda kanda ka lugejate kirjadele vastamise. Küsitakse peamiselt armu- ja pereasjadesse puutuvaid küsimusi ning hea kokana pakub Tannie Maria probleemidele tihtipuhku kulinaarseid lahendusi.

Paraku ei lähe alati asjad loodetud moel – vägivaldse mehega elaval naisel soovitab Tannie Maria jalga lasta, kuid too mõrvatakse. Mõistagi tunneb Tannie Maria end vastutavana ning asub omal käel kuritegu uurima. Nagu ikka, pole politseinikud rahul, et mingi daam neil jalus sõelub, aga ometi hakkab nägusa mundrikandja ja Tannie Maria vahel roosasid sädemeid pilduma. Ja seda ja teist ja kolmandat…

Ühesõnaga, ei midagi uut siin ilmas, kui välja jätta Lõuna-Aafrika elulaad, kombed, road ja muu säärane, millest saab raamatus kena pildi. Võib arvata, et Tannie Maria krimkad, kui neid juurde kirjutatakse, kujunevad edukaks. Ning Martine’i õrn lambakarri saab igatahes tehtud.