Hääd krimikirjandust leiab kõikjalt. Kui otsida. „Surnud enne surma“ on küll stampides kinni ja mõrvar poole lugemise pealt aimatav, ent kenasti kirjutet ja seetõttu nauditav. Lugu on ühtpidi lihtne, teisalt taas hakkad peategelase, kapten Mat Joubertile tema võitluses kaasa elama.

Meyer selgitas ühes intervjuus, miks on enamus kirjanduslikest politseinikest tumedad ja endassesulgunud tüübid – sest nad peavad lahingut sisemiste deemonitega. Ehk tõesti, sest kui näed igal tööpäeval mõttetud surma, siis hing paratamatult kalestub.

Joubert on justkui Nordic Noirist kopeeritud, vaid vaksajagu põhjamudast kõrgemal – ülekaaluline, napsilembene, turris, allumatu, kaotanud naise ega suuda luua uut suhet. Erinevus peitub selles – tea, kas põhjus on Aafrikas, kus ei valitse kaamos – et ta tahab end parandada: jätab suitsetamise, hakkab sportima ja, oh mehelikku õudust, isegi salatit sööma.

Enesemuutmise protsess on ränk – kes meist ei teaks – kuid Joubert võtab selle ette ühel põhjusel: ta on väsinud surmast ja tahab tagasi aegu, kus naeris ja maailm naeris koos temaga. Ta tahab taas ellu ärgata.
Saa nüüd siis aru, kas raamatu skelett on peategelase naasmine ellu või kuriteod, mida tal tuleb lahendada. Üks on teisega põimunud nagu juurterägastik mullas.

Kaplinnas hakkab keegi ühtäkki iidvanast mausrist meesterahvaid mõrvama ja samal ajal ilmub areenile pangaröövel. Kui on probleem, tuleb see lahendada ehk siis pahad kinni püüda. Kaks parimat meest põllul on Joubert ja ta alkohoolikust kolleeg, kes elab samuti muutuste tuules, ning seega annavad nad täiega hagu.

Krimka nagu krimka ikka, ent pikitud põhjamaalase jaoks uudsega – kirjeldustega kaugest riigist, mis alles hiljuti (raamat on kirjutatud 1996. aastal) jättis selja taha apartheidi. Meyer tunnistas, et tal on keeruline selgitada olukorda LAV-is, sest kardab, et pilt tuleb liiga tume. Tegelikult olla tema riik kaasajal dünaamiline, stabiilne ja imekaunis.