RAAMATUBLOGI: Lugu viimse piirini viidud vanemlikust eneseohverdusest
Vanemate ja laste vahel on eriline suhe, mis ei allu tavareeglitele. Lastes nähakse erilist, nende teguviisile leitakse selgitusi ja põhjendusi ning kui neid kaitstes lendavad laastud, siis on alati vabandusi, miks nii pole vale.
Võiks arvata, et käesoleva raamatu sündmused on ülevõimendatud, vint viimase piirini peale keeratud, kuid paraku mitte. Seda, mida kirjeldatakse, võib leida siit, sealt ja kõikjalt, kus suuremal, kus väiksemal määral. Kui muidugi tahetakse näha.
Pere vanem laps, teismeline piiga, on riistvõimlemise supertalent, kel sihiks USA olümpiakoondis. Mis tähendab, et isa ja ema pühendavad kogu oma elu temale, näpistades aega palgatööst. Pere raha kulub võimlejannale, elatakse võlgu. Ent, mis kõige kurvem – noorem poeg jääb tähelepanuta ning peab veetma tunde ja tunde võimlemissaali tribüünil õe treeninguid jälgides, sest ookeani taga lapsi üksi ei jäeta.
Kas on ses stsenaariumis midagi erilist? Ei sugugi. Minge Maarjamaalgi võimlasse või palliplatsi veerde – kõikjal leidub fanaatilisi vanemaid ja õnnetuid nooremaid vendi-õdesid.
Ent kui vaadata asja teisest vinklist, siis ehk ei olegi vanemate pühendumus vale, kui lapsel on unistus, mille täitumisele saab ihust ja hingest kaasa aidata. Samas kui see tuleb kellegi teise arvelt… Maailm ei ole ideaalne paik, kahjuks.
Raamatu üks võimsamaid liine ongi täpne ja realistlik pilt tippspordi argipäevast. Sajad lapsed üritavad vanemate ergutusel jõuda sinna, kuhu jõuavad üksikud. Läbi valu ja vaeva, veritsevate peopesade, vigastatud hüppeliigeste ja siniseks taotud lihaste. Ära näita, et sul on valus, naerata! Kui kukud, siis tõuse ja jätka. Kui oled kehv, treeni rohkem. Ent teistviisi pole võimalik medaliteni jõuda. Paraku.
Teate, mis on noorte riistvõimlemisneiude suurim hirm? Et ühel hetkel hakkavad kasvama rinnad ja laienema puusad. Ehk siis neiu muutub naiseks. See tähendaks, et tippspordil on kriips peal, võimlemine pole rinnakate ala. Karm, aga tegelik. Nii lihtsalt on.
Selleks, et loos oleks pidepunkt, mille ümber kõik keerleb, muudab autor sündmuse kriminaalseks: noor mees, kes käib võimlemissaalis remonditöid tegemas, kõigi lemmik, saab avariis surma – talle sõidetakse otsa, juht põgeneb.
Ühtäkki hakkab pereemale selguma, et tütrel ja isal on varjatud saladusi. Mida aeg edasi, seda rohkem silmad avanevad ja pilt, mis udust esile ilmub, on hirmuäratav.
Raamatu tutvustuses on öeldud: „Sa saad mind tundma” on võimas ja õõvastav portree perekonnast, kus õrnus võib tähendada nii valu kui ka armastust. Megan Abbottil on eriline anne luua reetlikke hetki, mis paljastavad sügavale maetud tõe. Kirjanik, kes oskab erakordselt hästi närvikõdi ja judinaid esile kutsuda, jutustab loo viimse piirini viidud vanemlikust eneseohverdusest, salajasest ihast ja ambitsioonide kõikevõitvast jõust… Raske oleks midagi juurde lisada.
Kui see raamat läheb lugejale peale, võiks ette võtta (kui veel pole võetud) teised samalaadsed teosed „Õhtusöök“ ja „Jacobi kaitsmine“.
