Mis juhtuks, kui keelustaks abordi? Vastus vaatab vastu ajaloost ja raamatust „Seitsmes laps“. Taanis, progressiivses Põhjamaa riigis, oli abort lubamatu 1973. aastani. Tulemus: igal aastal jäeti elutuulte kätte ligi 1000 vastsündinut, sest neid ei tahetud – vallasema tiitel määris maine igaveseks või oli isa see, kes nõudis lapse äraandmist.

Vanemateta kasvamine jätab märgi. Taani tunnustatud ajakirjanik Erik Valeur viibis lastekodus küll vaid kaks aastat – emal ei olnud võimalust teda enda juures hoida – kuid sellest piisas, et hing alatiseks kriipima panna. Sestap otsustas Valeur teema avalikkuse ees valla lüüa ning nõnda sündiski kriminaalse tagapõhjaga „Seitsmes laps“. Mis oli sedavõrd mõjus, et võitis 2012. aastal Klaasvõtme ehk tunnistati Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.

Kuuekümnendatel, nagu ka varem, Hamleti ajal, oli Taani riigis miskit mäda. Sünnitusmajadesse ilmusid naised, kel oli käsk ilmakodanik maailma tuua, rätik silme ees, et puuduks vähimgi kontakt lapsega. Arvati, et nii väheneb soov imik endale jätta. Aga jätta ei saanud. Ei tohtinud. Kõik sedaviisi, rätik ema silmil, sündinud lapsed sattusid kuulsasse ja kaunisse, riigi rikkalikul toel tegutsevasse lastekodusse.

Möödub neli kümnendit, kui saatuslikult päeval, 11. septembril 2001, leitakse Kopenhaageni lähedalt rannalt naise laip, kõrval viis kummalist eset – raamat, pärnaoks, köiejupp, murtud kaelaga kanaarilind ja foto tollest kuulsast Kongslundi lastekodust. Kuna New Yorgi kaksiktornide draama varjutab kõik muu, jääb naise surm meedia tähelepanuta. Ka politseinikud ei jõua eriti kaugele ning uurimine lõpetatakse.

Läheb hulk aastaid, kui kuus Kongslundi kunagist kasvandikku saavad anonüümkirjad, kus vihjatakse, et too kuulus lastekodu võis varjata Taani mõjuvõismate isikute patutegusid.

Üks laps kuuekümnendatest – lastekodu perenaise lapsendatud Marie – on endiselt Kongslundis, tööl, ja otsustab välja selgitada, mis kümnendeid tagasi õigupoolest toimus. Ja algabki pikk-pikk lugu püha tõe juurde.