RAAMATUBLOGI: Maa-alune tulevik. „Meile meeldib lihtsalt teid valitseda.“



RAAMATUBLOGI: Maa-alune tulevik. „Meile meeldib lihtsalt teid valitseda.“
Metro 2035Repro

Dmitri Gluhhovski, „Metro 2035“, tõlkinud Erle Nõmm, Tänapäev, 480 lk.

Kaks aastat on möödas, kui võtta aluseks raamat „Metro 2033“, ning lõpuks saab selgeks, mis toimub tuumasõja järgses Moskva metroos tegelikult.

Kolmas ilmasõda hävitas tsivilisatsiooni. Ellu jäid 50 000 inimest, kes varjusid Moskva metroosse. Stalkerid käivad väljas – nüüd pole hirmu, sest mutandid said kaks aastat tagasi hävitatud – ent üksikud, ka peategelane Artjom, üritab meeleheitlikult raadio teel maailmaga ühendust võtta. Äkki pole nemad ainsad?

Maa all on moodustunud väike tsivilisatsioon, mis kummalisel kombel meenutab suurt. Jaamad on jagatud rühmade vahel – ühed on punased, teised fašistid – neljas Reich – kolmandad Hansalinnad, neljandad trotskistid, lisaks käputäis sõltumatuid kogukondi.

Ju on see inimloomus, mis sunnib tegutsema vastavalt hingesoovile. Aga asi toimib. Käib küll lakkamatu võitlus, sajad surevad või tapetakse, aga nii oli ju ka ma peal. Kõik on üksteisega põimunud.

* * *

„Miks lipud on Nõukogude omad? Ma ei saa aru. Kas Punane Liin kamandab siis Hansat? Või Hansa Punast Liini?“

„Mis vahet seal on?“

„Mida?“

„Kas on mingi erinevus Punase Liini ja Hansa vahel? Sa leia veel punaste ja fašistide vahel kümme erinevust.“

Samal teemal:

* * *

Jah, kas fašismi ja kommunismi vahel on käärid? Metro-sari paneb vaatama tänapäevast maapealsust… mitte just teise pilguga, aga pisut sügavamalt ja lõpuks saadki aru, kuidas ühiskond toimib, kes seda juhib ja kuidas.

Romaan on kui seiklus kuppelmaastikel. Artjom jõuab justkui tippu avastab, et… Aga kohe selgub, et see, mis tundub reaalsus, on tegelikult häma. Või on? Taas alla orgu ja ühe hooga järgmisse tippu. Finiš? Tõde on selgunud? Ei. Või siiski…

Siinkohal raamatu ehk olulisim dialoog, mis annab aluse kaasaja mõistmisele.

* * *

„Süsteem?! Inimesed söövad nälja tõttu oma lapsi!“

„Ja siis? Ega meile meeldi süüa teie lapsi. Teile meeldib süüa oma lapsi. Ja meile ei meeldi, et te sööte oma lapsi. Meile meeldib lihtsalt teid valitseda. Aga kui tahame teid valitseda, siis oleme sunnitud teil sööma teie lapsi.

Sellepärast, et meie inimest ei saa teisiti valitseda. Ta on olemuselt selline. Niipea, kui keerad mutrid lõdvemale, on kohe mäss! Tal tuleb silm peal hoida. Mis sinu Komsomolskajal juhtus? Nad nõudsid oma. Tõusid üles. Millega see lõppes? Veresaun! Kas see kõigutas Punast Liini? Mitte karvavõrdki! Eriüksused on meie inimestele jumalast saadetud. Ta on loomult mässumeelne. Sinu kuulipildujad… Nad ise litsusid kuulipildujatele ligi, seadsid end esimesse ritta. See-eest jäid kannatlikud ellu. Vähemalt mingigi selektsioon. Kuidas meie inimest siis veel juhtida? Tema tähelepanu tuleb kogu aeg kõrvale juhtida. Ohjata. Kanaliseerida nii öelda. Tuleb talle mingi idee ette sööta. Religioon või ideoloogia. Talle tuleb kogu aeg vaenlasi välja mõelda. Ta ei saa vaenlasteta elada! Ta kaotab vaenlasteta pea! Ei suuda end ise määratleda. Ei tea endast midagi.“

* * *

Aga, mis kõige hullem – isegi kui teame, kuidas meiega manipuleeritakse, siis ei võta me midagi ette. Sest olevik on kindlam kui ebamäärane tulevik.

Tegelikult kirjutas Dmitri Gluhhovski ka romaani „Metro 2034“, mis paraku siinmail tõlkimata jäeti. Kahju, aga las olla. Palju olulisem oleks, kui ilmuks ka „Metro 2036“, sest otsad on jäetud lahti. Paraku pole kuulda, kas autor järge üleüldse planeeribki.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare