Et miks mälestusmärk Lutherile? Esiteks on eestlane enamasti luteriusku, nagu jõulude aegu täituvatest kirikutest selgub, ent mis veelgi tähtsam – Lutheri reformatsioon tähendas eestikeelset piiblit, mis omakorda pani aluse eesti kirjakeelele.

Hea küll, reaalsuses on Eesti rahvas suuremalt jaolt usuleige ja vaevalt Martin Lutheri elu talle suurt korda läheb. Ent reformatsioonil on oluline osa Euroopa ja maailma ajaloos, mistap võibki Lutheri elulooraamatut vaadata kui ekskurssi minevikku, mida see ka on, sest läheneb teemale laiemalt.

Scott H. Hendrix kirjutab eessõnas, et Lutherit tuleks mõista mitte kiriku, vaid religiooni reformijana, sest ta püüdis asendada kehva religiooni usuga, mis väärtustab vabadust ja õiglust, mitte kitsarinnalist ortodoksiat ja moraalitsemist; religiooniga, mis avab meeli, mitte ei sulge neid; religiooniga, mis avab südameid „vastastikkuses trööstis”, mitte ei sulge neid kibeduse ja kurnamisega.

Ega Lutheril polnud südames soovi religiooni reformida, ta lihtsalt rääkis ja pani kirja oma nägemuse usust, asudes samaga kritiseerima kiriku suurepärast äriplaani, mis seisnes patukahetsuskirjade ehk indulgentside müümises.

Paavst Leo X laiendas 1515. aastal turgu – no millal on kirik rahast ära öelnud – ja asus äritsema indulgentsidega Mainzi ja Magdeburgi piiskopkonnas. Kui esimene ring oli paari aastaga peale tehtud, tuli raha väljameelitamiseks patukahetsuskirju võimendada, mida ka tehti. Sealtmaalt tagas indulgents selle ostjale täieliku patukustutuse nii kohe kui ka purgatooriumis, ja sama tema sugulastele, kusjuures patte polnud vaja kahetseda ega pihtida. Võimas! Kui esmasest reklaamist polnud tulu, hakati võimalikus ostjas tekitama süütunnet: „Kas sa ei kuule oma vanemate ja esivanemate hääli, kui nad karjuvad appi: „Palun halasta mu peale! Me kanname talumatuid karistusi ja piinu! Sa saad meid kõigest paari annetusega vabaks osta, aga ei tee seda!”.”

31. oktoobril 1517 sai Lutheri kogu jamast villand ning ta naelutas Wittenbergi kiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Misjärel kuulutati revolutsionäär mõistagi paariaks ning pärast ärakuulamist riigipäeva ees, kus ta keeldus oma vaadetest taganemast, ka lindpriiks ja pandi riigivande alla. Varjupaiga leidis Luther mõjuka Saksimaa kuurvürsti Friedrich III juures ning seal asus ta piiblit saksa keelde tõlkima ning sadades tekstidest selgitama oma usulisi nägemusi ja vaateid.

Nagu raamatu tutvustuses kirjas, elas Luther täiel rinnal. Tema igapäevaelu täitsid värvikad ja emotsionaalsed kohtumised sõprade ja kolleegidega, tähtsate võimukandjate ja suurte mõtlejatega. Ta rõõmustas ja leinas, oli terve ja haige, uskus ja kahtles, needis ja palvetas, oli põnevil ja pettunud. Martin Luther elas tarmukat elu. Selles raamatus ei keskenduta mitte üksnes tema teoloogilistele vaadetele, vaid näidatakse tema isiklikku elu ja suhteid lähedastega - endise nunna Katharina von Boraga, kellega ta abiellus, nende lastega, samuti ema ja isaga. Ta tegi erakordset karjääri ülikooli õppejõu, hereetiku, mässulise munga, poliitilise lindprii, provokatiivse mõtleja ja religioosse visionäärina. Ja sellest kõigest raamat räägibki.