RAAMATUBLOGI: Matemaatiku ja füüsiku duell ümber laiba
Kui vaadata kodumaist krimiraamatute letti, jääb mulje, et maailm on pisike-pisike ning meie planeedil eksisteerib vaid paarkümmend riiki, kui ülespoole ümmardada.
Paraku oleme väiksed hoopis meie. Oma keel on tore küll, kuid teisalt tähendab see äärmist piiratust. Aeg-ajalt siiski laiendatakse meie vaatevälja õige pisut. Hiljuti selgus, et ka Jaapanis eksisteerib krimikirjandus, kusjuures suurepärane.
Keigo Higashino lõi debüütromaaniga „Andunud kahtlusalune X” laineid esmalt kodumaal, korjates kokku kõik auhinnad, mida korjata oli, ning seejärel ka esmalt Aasias ja siis ingliskeelses maailmas. Raamatu põhjal vändati filme nii Jaapanis, Hiinas, Lõuna-Koreas kui USA-s, lisaks telesarjad.
Higashino ei loonud midagi vapustavat, küll aga eripärast ja nii lihtne see ongi. Ta pani omavahel võitlema kaks geeniust, matemaatiku ja füüsiku: esimene teeb kõik selleks, et kuritegu varjata, teine, et lahendada.
On tavaline päev, Tetsuya Ishigami õpetab koolis, lahutatud ja tütart kasvatav Yasuko Hanaoka peab tõrjuma endise abikaasa järjekordset rünnakut. Tõrje on õnnetu, letaalne.
Poleks naabrit, Ishigamit, kes on naisesse armunud, oleks lood kurjad, ent too otsustab appi tulla, peites surnukeha ja luues niiöelda loogikavõrrandi, mille lahendamisega politseinikud hakkama ei saaks. Ent teinekord seisab õnn seljaga – võimuesindajatel käib aeg-ajal abis Ishigami ülikoolikaaslane, geniaalne füüsik, kes mõistagi asub võrrandit lahti muukima.
Algab intellektuaalne lahing põhimõttel: ma tean, et sa tead, et ma tean, et sa tead... Mida rohkem lõpupoole, seda kurvilisemaks lugu muutub, pane või turvavöö peale. Ning lõpp on säärane, mida tavaliselt ei kohta.
Kahtlemata on „Andunud kahtlusalune X” märksa enamat kui tavaline krimka. Samavõrd võib see olla ka lemberomaan, kus pannakse kaalule usk ja armastus. Või mäng lugeja meelte ja tunnetega. Või lühike ekskurss Jaapani ühiskonda, kust võõras võib leida mõndagi isepärast ja tavatut.
