RAAMATUBLOGI: Meenuta Vorkutad, sest kui surnud vaikivad, algab kõik otsast peale


RAAMATUBLOGI: Meenuta Vorkutad, sest kui surnud vaikivad, algab kõik otsast peale
VorkutaRepro

Jukka Rislakki, „Vorkuta! Ülestõus sunnitöölaagris“, tõlkinud Andres Adamson, Argo, 368 lk.

Kui keegi koostaks sadadest olulisematest raamatutest maailma ajaloo, vääriks „Vorkuta!“ seal kindlasti kohta.

See pole jutustus, vaid ilukirjanduslik tegelikkus. Sõnadega luuakse taust, meenutustega reaalsus, on nimed, on numbrid.

Aasta 1953. Stalin on siirdunud põrgusse, kuid Vorkuta – üks julmemaid piinamisasutusi töörahva paradiisis – on jäänud Vorkutaks.

Ent enne, kui raamatus saatuslike päevadeni jõutakse, läbitakse pikk tee, mis on samaviisi täis saatuslikke päevi. Ei pääsenud keegi. Ka soomlasi – neid kes jäid pärast Talvesõja järgset piiride „kohendamist“ Karjalasse või uskusid nõukogude propagandat ja tulid ehitama kommunismi – hekseldati samas veskis. Kommunism ei sünni sunnitööta, tahtsid ehitada, siis ehita. Vorkutas.

Võib öelda, et autor jutustab väikerahvaste loo läbi Soome silmade, kuid kus peategelased on siiski eestlased, lätlased, leedukad, ukrainlased… Ehk siis rahvused, kes Stalin ja Co-d kõige enam häirisid, mistap tuli nad tasapisi likvideerida. Või kui mitte kogu rahvus, siis ärksamad indiviidid. Küll allesjäänud kommunismiehitaja moraalikoodeksi omaks võtavad.

Jukka Rislakki sõnul oli eestlane Mart Oja just see, kes kehutas teda raamatut kirjutama. Ja kahjuks ise seda lugeda ei saanud, sest lahkus teispoolsusesse.

Samal teemal:

Soomlaste tee „õnnemaale“, seejärel sunnitöölaagritesse, mille ajalugu samuti lahti kirjutatakse, autentsed olude kirjeldused – nälg, ränk rügamine, nõrkus, surm…

Mida Vorkuta endast kujutas, räägib raamatus 1946. aastal kohtuta süüdi mõistetud Helmut Tarand, Andres Tarandi isa.

„Oli 22. juuli ja sadas lund. Mõne päeva pärast sai minust kaevur. 630 meetri sügavuses maa all tundsin end tõelise Kainina Dante põrgu südamikus, olgugi, et ei mäletanud, millal Abeli olin maha löönud. Pärast 15-tunnist tööle minekut, töölt tulekut ja tööl olekut, viimane varustatud kõige harjumatuma sõimu, käegarääkimise, mustuse, roppuse ja kasimatusega, pöördusime tagasi oma naridele, mille laudu madratsite asemel katsid rammusad lutikad säherdustes hulkades, mida ükski iialgi ei usu, kes neid ise pole toitnud. Lugesin ennast surnud meheks.“
Eestlased olnud teiste baltlastega endassetõmbunud, vaiksed, eemalehoidvad, pisut aravõitu ja alistusid kriminaalidele. Ent kui oli vaja vastu seista võõrvõimule, lõid nad rinna kummi.

Vorkuta sakslasest vang Horst Bienek jutustab, et „kõige arukamad, vapramad ja moraalsemad olid meie streigikomitees eestlased“. Eldor Traks kirjutab, et laagrijuhtkond ei suutnud eestlaste seast nuuskureid värvata ja Alaksandr Solženitsõn kiidab eriti eestlaste ja leedulaste käitumist laagreis

Joseph Scholmer jutustab, et tema laagris oli üks eestlasest vang, kes keeldus õppimast vene keelt. Lõpptulemuseks oli, et talle jagati korraldusi eesti keeles.

„Pugejaid on siin palju, kuid lätlaste, eestlaste ja soomlaste seas on neid kõige vähem,“ kirjutas noor arhitekt Valentins Silamikelis oma esimeses lubatud kirjas Riiga juunis 1953. „Need on rahvaste paremik!“

Tea, kas streik Vorkutas, kus hukus sadu vange, oli põhjus, miks sunnitöölaagreid peagi sulgema hakati, aga mingi tõuke kindlasti andis.

Loodetavasti mõjutab seegi raamat maailma, sest, nagu autor ütleb läbi ühe Saksamaal hukkunud sõduritele pühendatud mälestusmärgil olevate sõnade: „Kui surnud vaikivad, algab kõik otsast peale.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare