RAAMATUBLOGI: Mees, keda grisli ei suutnud tappa
Antud raamatu puhul ei ole niivõrd tähtis autor, vaid lugu. Alustagem siis loost. Eeldades, et laiem üldsus ei ole kursis Hugh Glassi (ca 1783–1883) seiklustega, annan neist lühidalt aimu.
1823. aasta sügisel võttis 100-liikmeline grupp Karusnahakompanii mehi ette teekonna Põhja-Ameerika Kaljumäestiku lääneossa. Eesmärk oli luua tulutoov kaubandusettevõte: kaugetelt ja ohtlikelt mägialadelt plaaniti mööda jõgesid saata häid ja eksklusiivseid karusnahku. Kuid teekonnad mööda mäestiku jõgesid olid ohtlikud. „Lääne pool Saint Louist ei olnud mingeid kirjapandud õigusi“ (lk 47). Karusnahaküttidele tegid pahandust eelkõige metslased. 19. sajandil olid suhted valge mehe ja Ameerika põliselanike vahel väga heitlikud. Valge mees ei tahtnud nendega vaenujalal olla, sest see tõi alati kaasa suure vere valamise. Kõik indiaanlased ei tahtnud jällegi valget meest näha.
Ühel näiliselt rahulikul sügispäeval sattus karusnahakütt Hugh Glass toidujahil grisli rünnaku ohvriks. Glass suutis küll jagu saada karust, aga sai vigastada niivõrd palju, et tema elu rippus juuksekarva otsas. Kuid sellega oli legend juba sündinud. Kõik Glassi järgmised teod tegid legendi veel suuremaks.
Fööniksina tuhast tõusnud
„Mees, kes jäi ellu“ on ajalooline põnevusjutt. Sarnaseid oleme harjunud lugema ehk raamatusarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Loo põhiliseks tõukejõuks saavad kaks meest – John Fitzgerald ja Jim Bridger –, kellele Glass vannub kättemaksu. Nimelt jätsid nad Glassi ilma varustuseta surema. Kui karurünnak toimus, ei saanud kogu Karusnahakompanii oodata Glassi paranemist, mistõttu jäid kaks meest tema eest hoolitsema, eeldusel, et ta paari päevaga sureb. Aga surm ei tulnud Glassi juurde.
Lugu tiirlebki selle ümber, kuidas Glass teostab oma kättemaksu. Erilisi kõrvalepõikeid siin ei ole. Vaid niipalju, et mõne tegelase kohta jagatakse rohkem taustinfot. Ega romaani autor, Michael Punke pole ka valitud jutustamisstrateegiaga jätnud endale palju mänguruumi. Suurema osa loost on ta kokku kirjutanud vastavalt erinevatele allikatele. „„Mees, kes jäi ellu“ on ilukirjanduslik teos. Sellegipoolest püüdsin ma jutustuse põhisündmustes ajaloole truuks jääda,“ (lk 263) kirjutab Punke raamatu järelsõnas. Seigad, mis on saanud tunda tugevamat loomingulist sulge, on raamatu lõpus eraldi välja toodud. Kuid lugu on legend, mis väärib jutustamist. Ja kinolinale jõudmist. Glassi fööniksina tuhast tõusmine on rabav.
Lugedes jäin korduvalt mõtlema, et kas ainult kättemaksust piisab, et kanda lugu lõpuni välja? Tuleb tõdeda, et ei piisa. Kättemaksus ei ole nii palju indu, et see kestaks 272 lehekülge. Ehk on seetõttu öelnud režissöör Alejandro González Iñárritu, kes on vändanud raamatu põhjal samanimelise filmi, et linateose puhul on kõige tähtsam isa Hugh’ ja poja Hawki suhe? Poeg sureb, isa jäetakse surema kuid jääb ellu ja lubab poja eest kätte maksta. Mõistagi samadele meestele. Raamatus kumab ainult kättemaks, poega seal ei ole. Seega on filmis tehtud märgatavaid süžeelisi muudatusi, et lugu kannaks. Ootan huviga.
Karmide meeste maailm
Autor on karusnahameeste kohta teinud suurt eeltööd. Üsnagi üksikasjalikult antakse edasi Glassi vigastusi, raskusi paranemisteel ja tema argiseid toiminguid. Eks siin ole oht laskuda liialt üksikasjadesse, aga seda siiski ei juhtu. Samas tuleb esile tõsta Punke’i fantastilisi looduskirjeldusi. Üks selline, kus loetu tekitab reaalsusega väga lähedase tunde, on stseen, kus hundikari murrab maha piisonivasika. Kogu looduse ilu ja karmus tuleb esile tugevamalt kui Discovery loodussaadetes.
Kaljumäestik on karmide meeste pärusmaa. „Auaste ei tähenda kuigi palju, kogemus oli see, mis siinses maailmas raha ette käis“ (lk 24). Kõrvale võiks vaadata, kuidas briti teletäht ja seikleja Bear Grylls (Man vs. Wild, 2006–) sai hakkama Kaljumäestikus. Temale võis selline lugu olla inspiratsiooniks hakata näitama ellujäämissaateid maailma erinevates ekstreemsetes paikades.
Raamat peaks igati meeldima poistele, kellele meeldivad tegevusrohked lood. Ilma mingi sissejuhatuseta liigutakse kohe kesksete sündmuste juurde. Tühja loba raamatus pole. Karmis kliimas karmidele meestele see ei meeldi.
