John Grisham oskab üllatada. Või õigemini, ta ei korda ennast. Ei ole ju keeruline paika panna paar peategelast ning nende najal ratsutada läbi kogu elu, korrates üht ja sama lugu, seda õige pisut kohendades.

Grishami kohtusaagad on tegelikult samuti, kui nii võtta, ühetaolised, ent ta suudab muuta need ülimalt pingeliseks, mistap näib iga raamat eriline. Ka ta peategelased on enamasti ühte masti – sitked ja südamlikud advokaadid, kes võitlevad kohtusaalis õigluse eest viimseni.

Ja näed sa… „Nurgaadvokaat“ tundub olevat Grishami üks paremaid, kui mitte parim teos. Aga nii võib öelda iga ta raamatu kohta. Samas on too nurgaadvokaat, Sebastian Rudd ilmselgelt persoon, kelle Grisham võiks alles jätta ja talle ka edaspidi tegevust anda.

Nurgaadvokaat võib olla Ruddi õige määratlus, kuid see sõna jätab pisut räpaka mulje. Mehe kontoriks on kuulikindel väikebuss ning abiliseks ja ihukaitsjaks endine kurikael, kelle ta kunagi päästis.

Ruddi ihu vajab kindlasti turvata, sest selle omanik on rahva seas palavalt vihatud tüüp. Kusjuures mitte seetõttu, et mees kaitseb väärastunud kaake, vaid ta proovib süütuid vanglast päästa. Paraku on tema kaitsealused juba ette süüdlaseks tembeldatud. Ehk siis Rudd on advokaadiks neile, keda keegi teine kaitsta ei taha.

Tõesti, miks peaks üleüldse kohut pidama tätoveeritud nooruki üle, kes olla satanist ja võeti kinni kui kahe väikse tüdruku pilastajat ja tapjat. Ta tuleks kiiresti lintšida, et saaks õhu puhtaks ja kulusid kokku hoida. Ja mis mõttes hakkab mingi tüüp teda veel kaitsma? Ka tema tuleks maha nottida või vähemalt läbi peksta.

Tegelikult ei tule oht pelgalt rahva suunalt – ka politseinikel ja kohalikel poliitikutel on suur soov, et Rudd maamunalt kaoks. Ta julgeb kahtluse alla seada erioperatsiooni seaduslikkuse ja süüdistab mundrikandjaid naisterahva mõrvamises. Mis mõrv? Lihtsalt üks vanamutt jäi kogemata kuuli teele ette – ikka juhtub.

Ent Ruddil tuleb tegelda ka nendega, kes on selgelt süüdi, mõrvarid, ja minna teinekord südametunnistuse vastu, kompromissile.

Kui enamasti on Grishami raamatus üks pikk saaga, siis nüüd justkui mitu teineteisega seotud lühilugu, mis kestavad jupikaupa viimaste lehekülgedeni.

Grisham tungib ses raamatus ootamatult sügavale Ruddi eraellu, mis on pehmelt öeldes kirev. Kirgliku öö tulemus: tore poisslaps ja pooleaastane abielu, misjärel Ruddi abikaasa – samuti jurist – asub elama koos teise naisterahvaga. Ehk siis moodustub tänapäevane kärgpere, mis peab tigedat võitlust isaga, kes tahab poega meheks kasvatada.

Nagu öeldud, oleks pagana kurb, kui Grisham lubaks tegutseda Ruddil vaid ühes raamatus. Ent paraku nii vist on, sest järgmises kahes kohtuthrilleris teda ei kohta.