RAAMATUBLOGI: Mees kui unelm, mees kui koletis
Kõik pole kuld, mis hiilgab. Ehk täpsemini öeldes: kuldne pealispind võib peita mädanenud sisu. Kui hästi me oma tuttavaid tunneme? Kas alati saab olla kindel, et pealtnäha ideaalselt klappiv paar elabki ideaalset elu?
„Suletud uste taga“ on järjekordne psühhothriller, kus tegevus toimub vaheldumisi minevikus ja olevikus. A la „Kadunud“ või midagi sinnakanti, aga lihtsam ja võimendatum.
Eks naised tea paremini, miks kaunid ja viisakad mehed oskavad neid muretult ning kiiresti ümber sõrme keerata. Miks tormatakse abiellu ilma, et partnerit tegelikult tundma õpitaks ning miks ei pöörata kahtlastele ja kummalistele märkidele tähelepanu, vaid leitakse neile ise sobiv seletus? Naised on nõrgad? Kas tõesti?
Ja algabki õnnis abielu. Mees kui unelm – advokaat, kes kaitseb perevägivalla tõttu kannatanud naisi, ostab vägeva maja ning on valmis sinna tooma ka abikaasa Downi sündroomiga õe… Nii paistab teistele. Tegelikkus on hoopis midagi muud.
Vägivald ei tähenda alati sinikaid ja kriime. Vaimne vägivald võib olla palju hullem. Ning kui sind saab pantvangiks võtta – kui sa ei tee nii, nagu peab, kannatab su õde – on olukord justkui väljapääsmatu.
Kollase ajakirjanduse deviis kõlab: liialda ja lihtsusta. Just need märksõnad ilmestavad ka seda raamatut. Seega peaks lugemine olema kerge, aga paraku ei ole. Sest teema on raske.
„Suletud uste taga“ on viimastel aastatel hõivanud müügiedetabeleid, mis on ka mõistetav. Põnevust ja pinget on ses loos küllaga, lootus õnnelikule lõpule samuti. Ning arvatavasti õhkavad enamus naisi lugedes: hea, et minu elu on elamist väärt.
