RAAMATUBLOGI: Meie ärahellitatud põlvkond hävib loetud päevadega ehk vahetaks 100 advokaati ühe mehhaaniku vastu
Läänes on hää olla, on rikkust, on vabadust, on kõrgtehnoloogiat… Mis kõik muudab ühiskonna ja kogukonna kristalselt õrnaks. Meid ei ole vaja hävitada, me hävime ise.
„Sekund hiljem“ ei ole ulmeromaan, sest EMP-relv ehk kõrgel atmosfääris lõhatav tuumapomm, mis tekitab elektromagnetimpulsi, mis omakorda hävitab hetkega kogu elektroonika, on päriselt olemas.
Niisiis paar-kolm pommi ja Euroopa on pimedas keskajas. Sõna otseses mõttes pimedas, sest elektrit ei ole, sidevahendid ei tööta, arvutid ja seetõttu ka autod, küttesüsteemid, veevärk ning muu säärane samuti mitte. Algab kaos.
Käesolev raamat pakub, et pärast EMP rünnakut on USA-s aasta pärast alles 10%, mägedest ümbritsetud väikelinnas, kus tegevus toimub, 20% elanikkonnast ja see olevat erakordselt hea tulemus.
Võrdlus keskajaga pole eriti sobiv, sest toonane inimene elaks katastroofi paremini üle, ta teaks, mida teha, kui elektrit pole. Aga meie? No jõuate esimeste seas kauplust rüüstama, veate koju kaks seljakotitäit toitu, aga edasi? Kus seda säilitada, külmkapp ju ei tööta? Vett, muide, ei ole, kui te ei ela just maal, kus on vändaga kaev.
Me oleme nõrgad ja viletsad, kõige ärahellitatum põlvkond ajaloos, sõltuvad sellest, mis juhtmetes voolab, tõdeb üks tegelastest, arst, kes kuulutab ette üht surmalainet teise järel. Kaua peavad diabeetikud, vererõhuhaiged ja veel terve hulk tõbede käes vaevlejaid ravimiteta? Sest rohud saavad varem või hiljem otsa.
„Kui kustutada tuled, katkestada tualeti veevarustus, tühjendada apteek ravimitest, lõpetada teleülekanded, ei tea me enam, mida teha. Oleme kui tapale viidavad lambad.“
Algab anarhia, tugevam võtab, vajadusel tapab ja võtab. Inimlikkust pole, on ellujäämisinstinkt. Ja kui mingi seltskond suudab end varjata või kaitsta, on see vaid ajutine leevendus: nälg ja haigused – kust need vaktsiinid ja rohud – teevad oma töö.
Keskaega sattudes oleme me kasutud. Linn on täis tippjuhte ja advokaate, müüjaid ja kontoritöölisi, aga pole ainsatki, kes suudaks ehitada aurumasinat, mis elektrit toodaks.
Eetilised dilemmad… Kas tasub aidata neid, kes niikuinii peagi hääbuvad? Ka siis, kui nad on lähedased? Vanemad? Kui toiduportsud on võrdsed, jäävad ka töötegijad peagi jõuetuks. Anname neile rohkem kaloreid? Ent siis surevad teised kiiremini. Aga osa rahvast jääb ehk ellu. Esimesena, muide, surevad vanad inimesed, siis lapsevanemad, kes kõhu kõrvalt toitu lastele annavad ja lõpuks ka lapsed, sest nad ei tule iseseisvalt toime.
