RAAMATUBLOGI: Meie minevikust, kui ajal polnud tähendust ja laps oli täiskasvanu

 (1)
RAAMATUBLOGI: Meie minevikust, kui ajal polnud tähendust ja laps oli täiskasvanu
Eesti argieluRepro

Heiki Pärdi, „Eesti argielu“, Tänapäev, 248 lk.

Huvitav, mida kirjutatakse tulevikus tänapäevast? Ja kas see tundub kummaline? Nagu tagasivaade Eesti argielule läbi paari viimase sajandi.

Heiki Pärdi meistriteos jutustab meie esivanemate tavaelust. Eks me kõik mäleta vanaema või vanavanaema, kel oli alati rätik peas – päeval päevarätik, öösel öörätik. Ja kes ei saanud aru, miks noortel on alati kiire. Tema elus oli ajal teine tähendus. Või õigemini – ajal polnud tähendust, sest kõik käis ringiratast. Kukelaulu äratus, lehmalüps, seasöögid, lõunasöögid, pesupesemine… Järgmisel päeval kõik kordus. Kellaajal polnud tähtsust.

Oleme ühe sajandiga nii kohutavalt muutunud. Maa on kolinud linna (millest on kahju), on tekkinud aeg, mida tuleb kulutada ja raha, mida raisata mõttetustele – kas keegu kujutab ette vanas taluõues plastmassist aiapäkapikke?

Eks me oleme muutunud ka nõrgemaks – linnavurlel pole enam maamehe sitkust. Naisel samuti mitte. Kes omal ajal pärast sünnitamist üle kolme päeva voodis vedeles, sai laisa tiitli. Töö tahtis ju tegemist. Lapsed kasvasid ise, neid võeti kui täiskasvanuid, kes on lihtsalt kehalt väiksemad ja elukogemuseta.

Millegipärast on raamatu ümber keriv jutt suuresti pühendatud omaaegsele hügieenile – et pesti end kord nädalas, kui sedagi, peremees ei lubanud põrandat küürida, sest lauad kuluvad ning hädal käidi laudas või sitalepikus. Ent kas just see on ajalises muutumises kõige tähtsam? Kogu maailm käitus toona nõnda, kombed olid teised.

Samal teemal:

Märksa põnevam on lugeda ennemuistsest ajakäsitlusest, kus ekvivalendiks oli töö, mis tuli hästi ära teha, kulugu tunde, palju kulub. Kas ses elemendis on toimunud areng või taandareng?
Või siis kogukondlikkuse kadumine ja privaatruumi tekkimine. Kui tihti me saame pere ühe laua taha sööma? Või õhtuti rehetuppa, kus igaüks tegeleb oma toimetustega?

Nojah, toonast elamukultuuri, kus teinekord magati neljakesi sängis või õlekuhjal, vilt pea all, tagasi ei tahaks. Ja eks see puhtuse pidamine ole kah väärtus omaette. Ent tark võtab kaasa parema ja jätab halvema.

Kokkuvõtteks: „Eesti argielu“ on pärl, mida loevad loodetavasti ka järgmine, ülejärgmine ning sealt edasi põlvkonnad. Hea on teada, kust me tuleme, kuid kahjuks pole aimu, kuhu läheme.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare