RAAMATUBLOGI: Miks abielluvad naised psühhopaadiga?
Naised on teinekord paganama nutikad, kui käesolev raamatu lõppu lugeda, ent samas mitte, kui arvestada esimestel lehekülgedel toimuvat.
Tundub, et üha rohkem kirjutatakse… neid ei saa niivõrd krimkadeks tituleerida, pigem põnevikeks… õrnemale soole. Võib arvata, kuidas nooremad ja vanemad neidised jalad diivanil enda alla kerivad ning lehekülg-lehekülje järel romaani neelavad. Poole ööni. Mees praadigu samal ajale endale mune või mida iganes.
Ilma irooniata, nii-öelda naistele mõeldud action on jõuliselt liikvel. Mõistetav, sest krimiraamatute lugejaid on just nemad. Ja nemad otsustavad, mida osta, mida mitte.
Nagu neis raamatuis ikka, vajub peategelase maailm kokku ning päästeteed justkui polekski. Süüdi on loomulikult mees, kes naise nõrkust ja olukorda ära kasutades ta enda külge seob ning siis hakkab juhtuma…
Ent oleks siis ohus vaid naine… Ei, hoopis lapsed – tütar (vanem, kes aitab, kui vaja) ja kaks väikest poissi. Mõistagi on hättasattunul abiks jõuline sõbranna ja kui politsei sekkub, siis sealgi on mõni piiga, kes otsustaval tegevusse sekkub.
Meestel on ilmselt keeruline mõista, miks tark ja haritud naine psühhopaadiga ühte heidab, ent toda teist sugupoolt ongi raske mõista. Ja siis algab vägivald. Oo ei, mitte füüsiline, vaid vaimne, mis on sama karm, või karmimgi. Armastuselgi on piirid ning kui need ületada, kisub asi hulluseks.
Äkki kaob mees. Koos lastega. Ta leitakse, irvitus näol – oli lihtsalt lastega väljasõidule läinud ja imestab, miks abikaasa seda ei mäleta? Nojah, ta ju meil pisut ebastabiilne… Ent naine saab aru – talle anti mõista: kui ei tee, nagu vaja, lapsed kaovad.
Kaovadki ühel päeval, ent koos naisega. Ülemäärast kontrolli eirates. Ning algab võidujooks ajaga – kes leiab kadunu enne, politseinikud või mees…
