Oleks siis maailm sedavõrd lihtne, et saadad kaks tüüpi sinna või tänna ja probleemid ongi lahendatud. Kusjuures sinna (või tänna) on käesoleval juhul Põhja-Korea. Aga raamatusse võib kirjutada kõike. Või filmi. Jamesbondid päästavad ikka demokraatlikku tsivilisatsiooni kõiksugu kurjamite käest.

Pealtnäha tundub kummaline, et täiskasvanud inimesed loevad himuga jamesbondilikke muinasjutte, olgu peategelas(t)e nimi, milline tahes. Ent miks mitte, sest nood kõvade meeste-naiste muinasjutud on lahedad.

Esiteks paelub müütiline heroism ja kartmatus, segatud jõu ja vabadusega. Kes ei tahaks olla, kasvõi alateadvuses, sõltumatu ja võimas, sest seda müütlised kangelased ju on.

Teiseks on jamesbondid – mõistagi ka Robbie ja Reel – stiilsed. Me ei kujuta ju neid ette kottpükstes ja väljaveninud maikas. Ning stiil ei paista välja pelgalt riietuses, vaid käitumises ja jutus. Olgu nii raske kui tahes, väike huumor aitab alati. Ning ka ülemusi saadavad nad stiilselt sinnasamasse, kui vaja.

Kolmandaks ajavad jamesbondid suuri asju. Ilmselt ajaks igaüks, kuid kõik pole loodud pahadega võitlema ja planeeti päästma, keegi peab ju ka kontoris istuma või taksot sõitma.

Ning lõpuks: head actionromaanid on ajatud. Võta mõne kümnendi tagune suurmeistri Robert Ludlumi teos ning ajavahet polegi märgata. Nagu Punamütsike või Pöial-Liisi puhul. Ent muinasjutud ongi igavesed.

Mis Robbie-Reeli puutub, siis planeedi parimad salamõrtsukad polegi maailma parimad, nagu selgub. Sest Lõuna-Koreas aetakse asju küll mitte just demokraatlikul moel, ent paremate tulemustega. Niisiis, kumb lõpuks võidab, paariariik või maailma valitseja USA?