Joshua Rubenstein on läinud tavapärast teed ega spekuleeri, kuidas ja miks suur juht ning kõigi rahvaste isa teise ilma läks, kuigi ainuüksi surmaeelsetetest päevadest kuni lahkumiseni siitilmast saaks kirjutada mitmeköitelise teose.

Raamat algab Stalini surmaga ja liigub siis aastasse 1952, kui NSVLiidu esikommunist XIX kongressil viimast korda avalikkuse ette astus ning kirjeldab olusid, mis toona valitsesid. Arstide vandenõu ja juutide üleüldine tagakiusamine olid märksõnad, ettevalmistamisel oli uus puhastus.

Eks Stalin oli juba minekul, tema tervis oli nadi. Ja siis see juhtus. Riik oli leinas. Miljonid nutsid, tuhanded tulid sarga juurde hüvasti jätma. Ent samal ajal käis tagatubades juba võimuvõitlus – kes saab Stalini järglaseks.

Autor läheb põnevalt detailseks, kui kirjeldab surmajärgseid aegu, selgitades lahti Pravdas ilmunud artikleid ja lahates üksikasjalikult fotosid, mida lahkunust avaldati.

Võib arvata, et diktaatori surm tõi rahvale kergenduse. Nii ja naa. Stalin ei suutnud eluajal enam üllatada – kõik teadsid, mis võib juhtuda – aga kuhu riik pöördub pärast teda? Kardeti hullemat kuni kodusõjani välja.

Lavrenti Beriast, kes tundis end külalt kaitstuna, uut riigijuhti siiski ei saanud. Nikita Hruštšov võis tunduda ullikesena, kuid intriigide punumises ja harutamises oli ta suurmeister ning tegi Beriale külmalt 1:0 ära.

Raamatu lõpuosa kuulub rahvusvahelisele olukorrale, mida Stalinu surm mõjutas. See oli hetk, mil saanuks punase laeva pöörata õigemas suunas ja vältida külma sõda. Paraku tahtis taevas midagi muud.