RAAMATUBLOGI: Millesse ta suri? Ilmselt üksindusse



RAAMATUBLOGI: Millesse ta suri? Ilmselt üksindusse
KoopameesRepro

Jørn Lier Horst, „Koopamees”, tõlkinud Kristina Sikora, Eesti Raamat, 256 lk.

„Püüan aru saada, millese ta tegelikult suri.”

„Ilmselt üksindusse.”

„Üksindusse?”

„Või hingelisse hätta. See on ehk isegi täpsem. Ta pidi ju meeletult üksildane olema, kui sai neli kuud surnult istuda ilma, et keegi oleks tähele pannud. Mis kasu on kogu maailma rikkusest, kui me üksteisest enam ei hooli? Me oleme siin maal vaimselt alaarenenud. Tühjad kestad, kes tegelevad ainult iseendi vajaduste rahuldamisega.”

Peab olema suur hing ja suur süda, et välja kaubelda õigus kirjutada ajalehte portreelugu üksikust mehest, kes lebas neli kuud surnuna ikka veel töötava teleri ees. Teda polnud kellelegi vaja ning meie üha kiiremini ruttavas ja enesekeskses ühiskonnas ei märgatud teda ei elavana ega surnuna. Temasuguseid, nii kurb, kui see ka pole, on Norras – aga mitte ainult seal – kahetsusväärselt palju.
Kui keegi – näiteks ookeanitagune Skandinaavia juurtega sarimõrvar – tahab end ära peita, vahetab ta identiteedi üksiku ja kõigi poolt unustatuga ja temast saab politseikeeli koopamees.

Ainult et Viggo Hansen, kellest Larviki politseiniku William Wistingu ajakirjanikust tütar Line lugu kirjutama asub, pole koopamees. Vist.

Samal teemal:

Samal ajal leitakse jõulukuuseistandusest meesterahvas, kes samuti kaotas elu kuid tagasi, ent vägivaldselt. Ja tema puhul pole aimdustki, kes ta on ja mida siinilmas tegi. Ent kui kild-kild haaval tema minevikust selgust saadakse, on peagi Norra linnakeses kohal FBI, jahtimas salamõrvarit, kes on tapnud USA-s mitmeid näitsikuid.

Kas maniakk suudab end uues elukohas talitseda? Wisting ja ta kaaslased tabavad õudustäratava selgusega, et ilmselt on nüüd teada, miks aeg-ajalt tee ääres hääletanud noored tüdrukud ootamatult kadusid. Nad on koopamehe ohvrid, kuid kes on koopamees?

Paralleelselt kirjutab Line oma lugu üksildasest mehest ja maailma enesekesksuset, käies läbi lahkumu mineviku ja proovides mõista, kes ta oli. Lugeja saab aru, et nii koopamehe kui üksildase surnu lood ei kulge paralleelselt, vaid lõikivad mingites punktides. Paraku ei tea seda isa ja tütar, kes hoiavad omavahel rahvuslikku, ent ka ametist tingitud distantsi.

Nagu Wistingi(te) sarja eestikeelses avasaagas „Jahipenid”, pakutakse taas lugejaile raamatutäit nukrust. Kas see on maailm, kus me tegelikult tahame elada? Või on tegu kaamosliku põhjamaise paratamatusega?

Loe veel

„Wisting luges Line artiklit kaks korda. Selle raamiks oli ikka jäänud lugu üksildasest mehest, kuid lugu oli saanud teise tähenduse ja teise sisu. Sõna sõna haaval või Line meieni pildi inimesest, keda keegi taga ei igatsenud, kuid kellele oli kuulunud oma koht siin maa peal.
Pärast seda astus ta akna juurde ja silmitses tänava otsas asuvat tühja maja. Oli jälle sadama hakanud, just nagu meteoroloogid olid ennustanud. Läbi õhu lange suuri helbeid. Need varjutasid nähtsavust, kuni lõpuks tekkis Wistingu ja akna taga oleva maailma vahele hall sein.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare