Kultuurilehes Sirp on ühed magusamad lugemispalad olnud ikka ja jälle arhitektuuri ja linnaruumi rubriikidest. Sama kehtib Randi „Allikas“ kohta ja meeldiv oli mu üllatus, kui leidsin veebist uudise, et Randi teos on olnud raamatukoi raamatupoe üks nõutumaid raamatuid . Aga miks siis? (1)

Loo tugevus, sarnaselt George Orwellile, seisneb ideedes. Teose peategelaseks on Howard Roak, kes esindab individualismi ehk maailmavaadet, „mis väärtustab eeskätt indiviidi püüdlusi enda ja oma perekonna elujärje parandamisel, pidades seda kogu rahva majandusliku heaolu tõusu eelduseks“ (2) . Roaki puhul on tegu ülikoolist väljaheidetud arhitektuuriüliõpilasega, kes ei nõustu järgima kooli aegunud traditsioone, kus kõige imetletav hoone on Parthenon, Vana-Kreeka ehitusmälestis. Roak tegutseb enda kui looja ehk indiviidi reeglite järgi, aga see pole kerge, sest sarnaselt koolile imetlevad Parthenoni kõik tegevarhitektid. Roak keeldub järgimast üldlevinud praktikat, laenata-jäljendada tehtud ehituskunsti nagu enamik arhitekte teeb. „On tõestatud, et renessanss on ainuke vastuvõetav ehitusstiil kõigi kirikute, templite ja katedraalide jaoks“ (lk 390).

Ameerika filmides näeb tihti panku, mille frontoonil on dekoratiivseks elemendiks suured Vana-Kreeka sambad. Laialt levinud arusaamade järgi peaksid sambad andma hoonele elegantsust ja väärikust. Roak on aga modernismi esindaja, kes ehitab hooneid nende endi funktsiooni pärast ega pööra dekoratiivsetele elementidele tähelepanu. Roak näeb Parthenonis vigu ja varasema jäljendust, mida 20. sajandi ehitustehnikaga ei pea enam kordama. Vastavalt asukohale-vajadusele kasutab ta kõige sobilikemaid materjale, olles avatud uutele tehnoloogiatele avatud. Ta on arhitektide arhitekt, kelle iga projekt on ainuõige ja kordumatu. “Nende [jooniste – M. R.] kohta ei saanud öelda muud, kui et iga hoone oli just see, mis ta vältimatult olema pidi/.../ Hooned olid rangelt lihtsalt, alles neid lähemalt vaadates võis mõista, millise tööga, milliste keerukate meetoditega, millise mõttepingega oli selle lihtsuseni jõutud.”(lk 11).

Arhitektuuris hakkas modernism laineid lööma 20. sajandi alguses, kuid sai tõelise tuule tiibadesse pärast Teist maailmasõda. Raamatu sündmused leiavad aset 1920.–1930. aastatel New Yorgis, kus Roak peab võitlema erinevate tabudega ja seisma enda põhimõtete eest. Neid, kes tahavad tema suuremeelset mõttemaailma murda, on palju. Ühisnimetajana on tema vaenlaseks kollektivism ehk “maailmavaade, mis väärtustab eeskätt suurte inimrühmade, ent ka mis tahes teiste ühiselt oma eesmärke taotlevate isikute püüdlusi, asetades need kõrgemale mis tahes individuaalsetest huvidest või taotlustest.”(3)

Seetõttu on huvitav jälgida paralleelselt teist tegelast Peter Keatingut, kes kehastab kollektivismi produkti.Ta alustab Roakiga samalt astmelt – arhitektuuriõpilasena –, kuid tema edasine käekäik New Yorgis erineb drastiliselt Roaki omast. „Ta [Keating – M. R.] veetis pikki tunde Francon & Heyeri raamatukogus, valides Kreekas ja Roomas tehtud fotodelt oma majale välimust. Ta tundis, kuidas pinge tema peast kaob. See oli õige ja see oli hea – see maja, mis tema käe all kasvas – sest inimesed kummardasid ikka veel meistreid, kes olid ehitanud enne teda. Ta ei pidanud kahtlema, kartma või riskima, see oli tema eest ära tehtud.“ (lk 72).

Randi „Allikas“ nõuab aega ja settimist, kuna tegu on ca 800 leheküljelise raamatuga. Teos käsitleb mitmeid teemasid – arhitektuur ja filosoofia on vaid nimetatud paar –, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Kui lugeja on nõus pärast esimest ehmatust – raamatu paksus ja teemade valik –, seda siiski lugema, saab ta lugemiskogemuse, mida ei ole võimalik unustada. Rand kirjutab väga romantiliselt ja kaasahaaravalt, sundides raamatu varem või hiljem uuesti kätte võtma ja mõtisklema, kas 21. sajandil on olemuslikult midagi muutunud või elame ikkagi minevikukultuses ja kollektivismi vaimus?

(1) http://kultuur.postimees.ee/3141341/raamatukoi-raamatupoe-koige-noutumad-raamatud (16.04.16)

(2) http://entsyklopeedia.ee/artikkel/individualism2 (18.04.16)