Eluajal pidevas rahahädas vaevelnud Dick kirjutas palju ja kiiresti, sest võlad vajasid maksmist. Küll aga on „Mees kõrges lossis“ üks vähestest teostest, mida ta viimistles kaua ja põhjalikult.

Niisiis võitis fašism. 15 aastat hiljem oli Aafrikast tehtud kõrb, manner sisuliselt inimtühi, Venemaa okupeeritud ja hävitatud, üksikud allesjäänud slaavlased elavad reservaatides. USA seevastu jagatud Jaapani ja Saksamaa vahel pooleks – esimese käes on lääs, teine hõivanud ida – ent mõni vabaduse oaas ehk puhvertsoon on keskele siiski jäänud.

Ideoloogiast sõltuvalt on võimulolevad rahvused kolm pead kõrgemal kui ameeriklased, kellele jäävad lihttööd ning sundus alluda ja kummardada.

Nagu Dickil ikka, on raamatus tegelaste üleküllus. Paljud on tuntud – Adolf Hitler sureb ning Martin Borman, Joseph Goebbels ja teised staarnatsid alustavad võimuvõitlust. Ent peamiselt on esiplaanil lihtsad inimesed: Ameerika antiikesemeid müüv poeomanik, juudist ehtekunstnik, naisterahvast judotreener, ulmekirjanik, kes kirjutab alternatiivajaloolist romaani sellest, mis juhtunuks, kui sõja võitnuks liitlased, Rootsi ärimeheks maskeerunud luuraja…

Dickist on tõesti kohati raske aru saada, ent üht-teist on muigamapanevat. Nagu näiteks Ameerika massikultuuri häving, mis teeb sellest ihaldusobjekti – Miki Hiire kell on sama väärtuslik, kui tänapäeval Rembranti maal.

Dick loob absurdse maailma, ent mille poolest see erineb praegusest?