RAAMATUBLOGI: Mina, vaba aarialane, annan pühaliku vande...
Rootsi noorema põlve krimikirjanik Christoffer Carlsson teab, et kuriteos ja selle lahendamises pole midagi ilusat, sestap on ka põhjamaine krimikirjandus tume ja sünge.
Võiks arvata, et mida kolmekümnene noor mees elust teab. Elust ehk mitte, aga kriminogeensest maailmast ja mõrvadest nii mõndagi, sest Carlssonil on kriminoloogi haridus ja ta töötab vägivaldse ekstremismi eksperdina.
„Mitmelgi puhul on kirjanikud teinud kuriteost ja selle uurimisest värvika sündmuse, heroiseerides nii kurjategijat kui politseinikke,“ rääkis Carlsson ühes intervjuus. „Nii juhtub, kui vaadata sündmusi distantsilt. Minu jaoks on kuritegu vägagi reaalne – räpane, tume ja kurb – ning pannakse toime impulsiivselt inimeste poolt, kes on väljapääsmatus olukorras.“
„Langev detektiiv“, kus peategelaseks depressiooniravimitest sõltuvusse sattunud politseinik Leo Junker järjekordset mõrva uurib, on realismist pungil. Mitte ehk mõrv ja selle uurimine – kuid need ilmselt samuti – vaid eelkõige taust.
Raamatu kese on ultranatsionalism Rootsis. Valge Jõud, Põrguinglid, Valge Aaria, Rootsi Vastupanu… Natsionalismi puudumise all sotsialistlik kuningriik ei kannata.
---
Rootsi Vastupanu liikmeks saamine oli elulise tähtsusega valik, tegu, mida ei saa olematuks teha. Christian ja Michael lugesid tõotuse:
„Mina, vaba aarialane, annan pühaliku vande, et liitun sellesse ringi kuuluvate vendade ühinguga, ja tõotan, et ei tunne siitpeale hirmu surma ega vaenlase ees. Võitluseks ei piisa sõnadest ja minu kohus on teha seda, mida vaja, et päästa meie rahvas, meie piirid ja kultuur välise ohu eest. Võidelda valge rassi täieliku võidu eest. Me peame tõelist sõda ega kavatse panna maha relvi enne, kuni vaenlane on viimse meheni alistatud. Oma võitluse kaudu loome oma lastele tulevikku.“
---
Kui on võitlus ja relvad ja vägivaldne mõtteviis, siis mõistagi juhtub.
