RAAMATUBLOGI: Mis saanuks, kui Napoleon vallutanuks Eesti?
Eestil on olnud kaks õnnelikku juhust iseseisvuda ja me oleme need ka ära kasutanud. Tegelikult on ajalugu kinni pisiasjades – piisab ühel või teisel sündmusel minna õige veidi viltuses suunas, kui maailm või mingi osa maailmast poleks enam endine.
Muinas-Eesti näikse olnud rikas transiitriik, kuid liiga pisike ja killustatud, et püsida. Ja hakkas meie pillutamine ühe alt teise alla, kuni jõudsime siia, kus oleme. Ent mis juhtunuks, kui läinuks teisiti? Ulmekirjanikud teavad.
Indrek Hargla teeb tänuväärset tööd, pakkudes kodumaistele kirjanikele, kelle tase on maailmaga täiesti võrreldav, avaldada lühijutte ulmeantoloogiates. Ja samavõrd tänuväärsed kui need, kes saavad väljundi, on ka lugejad.
Tosin alternatiivajaloolist lugu, mis kirjeldavad, milliseks võinuks Eesti kujuneda, kui mõned sündmused oleks läinud teisiti. Mis oleks saanud eestlastest, kui Saksamaa oleks võitnud II Maailmasõja? Või kui eestlased oleksid juba muinasajal vastu võtnud ristiusu ja saanud oma kuninga või kui saare pealik Töiv oleks abiellunud ristiusku Taani kuninga tütrega? Kui Napoleon oleks vallutanud Eesti või kui Põhjasõja aegu oleks sortsid ja nõiad Tartu linna hävingust päästnud?
Kui sortsid ja nõiad välja jätta, siis osa sündmustest, mis raamatus kirjas, võinuks toimuda. Ja siis olnud Eesti ilmselgelt hoopis teistsugune. Prantsuskeelset Maarjamaad niiväga ehk ei usuks, aga venekeelsest või saksakeelsest pääsesime napilt. Kas Eesti kuningriik suutnuks meid paremini läbi ajaloo vedada?
Ühesõnaga, väärt ulmet on ikka hea lugeda.
