RAAMATUBLOGI: Mitte-Bullerby Rootsi
Jens Lapidus on eelkõige siiski laineid löönud kolmest raamatust koosneva Stockholm Noiri autor ja nii jääb, kuni ta tolle triloogia taset ei ületa.
Too Noir – „Kiire raha“, „Luksuslik elu“ ja „Puhas kättemaks“ – oli tõesti hea, näitas sotsialistliku kuningriigi pealinna põrandaalust elu ehk seda, mida rootslased näha ei taha. Jugoslaavia ja Araabia maffia, narkootikumid, vägivald, must raha… Paneme pigem silmad kinni ja arvame, et Rootsimaal on ilus elada.
Uues teoses „Vipruum“ jätkab Lapidus Rootsi õõnestamist tegelikkuse valgustamise kaudu, kuid ta ei tee seda liiga otseselt, vaid on konstrueerinud selgrooks loo.
Noor investor – pappi seega palju – ja korralik peoloom on kadunud, kuid ta leidmiseks ei asu tööle politsei, vaid kummaline duo. Neidis töötab advokaadibüroos ja on omadega kokku jooksnud, tulevik ei näi helge, ning vanglast vabanenud Balkani juurtega sell, kel võlad kaelas.
Duo on sümpaatne, nagu Mulder ja Scully, aga koostöö ei klapi. Kaks kõva kivi hääd asja ei valmista, või noh… lõpuks saadakse ülesandega hakkama.
Otsingud toimuvad enamasti pinna all ehk ühiskonna hämarates kihtides ja see, mis sealt paistab, pole kaugeltki ilus. Tegu pole kaugeltki Bullerby maailmaga.
„Vipruum“ on loetav, kuid mitte nii hea kui Stockholm Noir. Ka on Lapidus loobunud oma kirjutamisstiilist, kus domineeris lahe ja jõuline lühilause.
Samas tahaks teada, mis toimub Maarjamaal seal, kuhu tavainimese pilk ei ulatu. Äkki peaks Lapiduse külla kutsuma, tema julgeb katet kergitada.
