Nõnda jookseb Jonas Moströmi raamatu pealiin ning seegi kord kutsutakse politseile appi mõrvu lahendama ja kurjategijat püüdma profileerija ja psühhiaater Nathalie Svensson, kaasaegne emantsipeerunud naine, kes ei arva, et õrnema soo pärusmaa on kolm K-d: Kindern, Küche, Kirche.

Svensson on küll peategelane, ent mitte miss Marple, sest ei rüga üksinda, vaid profileerimisgruppi kuuluva sümpaatse seltskonnaga, kus igaüks aitab pusletükke paika nihutada.

Ja siis on veel kriminaalkomissar Johan Axberd, kellega Svensson moodustab tõhusa duo. Kui politseinik jääb liigselt kinni detailidesse, siis psühhiaater näeb laiemat pilti ja loomulikult inimhinge sügavusi. Küll aga on Axberg professionaalsem, aga Svensson emotsionaalsem ning mõlemad lähenevad probleemile erinevate nurkade alt ning arvata võib, et nurgad jooksevad ühel hetkel kokku.

Nagu viimase aja Põhjamaade krimikirjanduses tavaks, tuuakse raamatusse ka tegelaste eraelu kogu selle mitmekülgsuses. Eks ikka seetõttu, et politseinikke ja nende abilisi inimlikumaks muuta. Muidu tõesti jääb mulje, et ametnik on liiga ametnik ning töörügamine käib ööpäev läbi. Tegelikult on töö teinekord võimalus pääseda kodustest pingetest ja probleemidest, sest mõrvauurimine võib olla märgatavalt lihtsam, kui elu paikasaamine.

Lugu kulgebki mööda suhtedraamasid, kuid mitte hüplikult vaid sujuvat loogilist joont mööda, ja kurjategija jälitamine on vaid traagelniit, mis kõike koos hoiab.

Mõstagi peab Rootsi krimiromaan olema ka ühiskonnakriitiline ning Moström näitab seekord kätte sotsialistliku kuningriigi tervishoiu kitsaskohad.

Ehk siis korralik suvelugemine, kui raamat paari sõnaga kokku võtta.